Kuidas ma ükskord endale kirjasõbra sain

Mul on siin juba kindlalt üle aasta vedelenud e-posti aadress, kuhu soovijad võivad kirjutada. Soovijaid ei ole selle aasta jooksul olnud just väga palju – on tulnud spämmi, on laekunud mingisuguseid blogiga raha teenimise võimalusi, reaalseid kirju päris inimestelt, keda ma isiklikult ei tunne, ei olnud minu silmad näinud, kuni paar kuud tagasi avastasin inboxist ühe uue meili. Suur oli minu üllatus, kui meil oli ühelt tüdrukult ning kandis endas huvitavat ning armsat sisu. Hinge tegi soojaks!

Asusin siis kõigile usinalt teada andma, et “omg omg omg te ei kujuta ette, mulle kirjutas üks tüdruk!!!”. Inimesed kujutasid ette küll, ma olin ainus Jaanus, kes sellest hämmingus oli 😀 Ühesõnaga läks nii, et kaks kuud ja 41 kirja hiljem kohtusime uue kirjasõbrannaga Tartus. Armas sõber Kristjan oli veendunud, et mu uus kirjasõbrants on kindlasti keskealine mees, kes teab nüüd kõiki mu saladusi, mina kartsin lihtsalt, et äkki on hirmus awkward (internetist leitud tüdrukutega olen muidugi elus varemgi kohtunud, viimati küll ilmselt teismeeas, ent ei ole paraku minu jaoks new low midagi :D), aga ei olnud ei vuntsidega onu ega awkwardit olukorda, oli hoopis neiu täpselt nagu piltidel ning kirjasõnas ja täiesti äge kokku saada ning rääkida “suhtejutte”, nagu Anarhia, kes internetisõpside esmakohtumist tunnistas, need hiljem pahaselt ristis. Ma olin kahjuks kella viieks hommikul omadega jumst lömmis, muidu oleks tahtnud kauemgi jaurata! Ja noh, staarblogijad ikka saavad omavahel ju kokku, kõik teavad seda.

Selline huvitav lugu leidis aset minu rahulikus elus ning mul on ainult hea meel, sest kui ei tee midagi uut, kuidas saaks midagi uut ellu ka tulla?

PS. Kirjatüki peaosaline – olen kaks päeva ja kaks ööd teinud üht hirmpikka kodutööd, aju suitseb ning jalad ei kanna, aga peatselt kirjutan selle va neljakümne teise meili sulle!

Kuidas ma ükskord Tartus olin

Vähe sellest, et käisin, lõhkusin eelmisel õhtul ära ka oma püksid. Nagu kõik lõhkumised minu elus, jääb seegi küsimärgiks – ei saa ma kunagi teada, miks ja kuidas. Tartusse jõudsin tegelikult eelmisel nädalavahetusel ka, sest sõbranna Kristi pidas juubelipidu, nii et olen juba vana tegija ning tean, kus asub näiteks Tähtvere tänav või Raatuse 18.

Taaskord oli mul plaan palju jõuda – käia trenkus, teha end korda, sõita koos sõbraga Tartusse, seal rahus söögikohas süüa, külastada ürrarit, milleks kohale sõitsime, vahtida Tartu öömelus kauem kui kaks minutit… trenni sel päeval ei jõudnud, sõber napilt ei tulnudki reisile kaasa, söögikohaks oli kohalik Konsum, kus me kassade juures graatsiliselt süsivesikutega pahasid-pahasid asju tegime, öömelus olingi mina täpselt kaks minutit, sest juba tulid paremad ideed oma ajakasutuse osas. Jevku jätsin üldse vedelema ning kaotasin ära, 1/10 sõber olen.

Reis oli aga 9/10, sest Tartu on endiselt äge ning seostub eranditult positiivsete emotsioonidega. Kahju ainult, et nii kaua sõitma peab – sinnaminek on kökimöki, proovi aga tagasisõidul bussis vibreerides mitte oksendada! Proovin seda edaspidigi, sest kavatsen hästi tihedalt Tartusse sattuda. Ei tea küll veel, kellega ja milleks täpselt, aga see selgub maailma tõhusaimat plaani “vaatame kohapeal” rakendades.

Inimesed mu ümber saavad lapsi, kolivad kokku ning ostavad kodusid, mina käin aga erinevates linnades veini joomas.

Kuidas ma ükskord nädalat veetsin

Millega ma siis tegelenud olen peale spordiklubis käimise?

Ühel kaunil või mitte nii kaunil hommikul istusin, jõin sünnipäevast jäänud koolajääke ning kuulasin Arctic Monkeyst.

Ühel ööl ärkasin selle peale, et kass tšättis jälle arvutis omaette. Mul on komme sarju vaadates magama jääda ning kass kalpsab kohe kompuutrile hängima.
Georg käis klassiga muuseumis ning meisterdas mulle Ghost Peper tšillikella.

Jevgeni soovitas uut pipart. Mõnus suitsune, ma soovitan ka vahelduseks klassikalisele äädikasele kastmele või Srirachale, kass oli ka kohe huvitet.

Mängisime sõpradega uut lauamängu Riigimehed, mille lahkelt Anarhialt sünnipäevakingiks sain. Poliitikateadmisi peame ilmselgelt täiendama, aga muidu mõnus mäng!
Jevku: “Ma ei taha ühtegi lauamängu mängida!”
Mina: “Mida sa siis tegema tulid, pidime ju lauamänge taguma? :D”
Jevku: “Jooma tulin!”
Esiplaanil muidugi alkohoolikule kohaselt õlu ning monstrumkintsud.
Täna aga tõmbas kass end puha kortsu ära ja jäi magama. Klõpsutamise peale ärkas kahjuks üles.
Põhiliselt olen siiski: käinud spordiklubis 😀 Kui ma juba neile miljon peesot kuus loovutan, kasutan ka maksimaalselt.

Kuidas ma ükskord arvamuste pihta imestasin

Vahel, nii poolkogemata muu jutu sees, märkan, mida mu sõbrad päriselt minust arvavad.

“Kas rasedad tohivad pastöriseerimata õlut juua?” küsin mina mõtlikult poe alkoholiletis, õllepudel käes.
“Kas sa oled JÄLLE rase???”

Sõbranna räägib ühest eriti tobedast netikommentaarist, mida luges ning lisab juurde “loodan, et see sina polnud” 😀

Olen sõbrale juba ammu maininud Kaksikut ja tema kavaleri, no nii mingi muu jutu käigus. Alles nüüd selgus, et sõber oli veendunud, et mõtlesin need inimesed välja ning neid pole päriselt olemas 😀

Sama sõber jutustab, kuidas nägi minu spordiklubi ees kiirabiautot ja kuidas arvas, et see seisis seal kindlasti minu tarbeks.

Endine kursavend, keda tunnen täpselt 5,5 aastat, oli hämmingus, kui sa teada, et mul on kahekümne viies sünna. Tema arvas kõik see aeg, et olen vähemalt 28.

Endine peika rääkis mulle pidevalt halvakspanuga, kuidas ma kujutan ette, et elan filmis. Siiani ei ole välja figureerinud, mis see tähendab.

Georg järjekordselt: “Emme, millised kellad SINU ajal olid?”

Planeerime sõbra Jevkuga ühist kohvijoomist. Järsku otsustasin küsida (sest head ideed tulevad ikka ootamatult), kas tal on awkward kondoome osta. Jevku pidas targaks ära mainida, et see on minust väga otsekohene, ainult kohvi pidime jooma minema ju 😀

Jevku räägib alati veendunult, kuidas ma ei deidi kellegagi, kellel pole magistrikraadi.

Kuidas ma ükskord 25 sain (ja palju nutsin)

Kõik algas sellest, et kurtsin sõbrannale kohvitades lollakaid tiinekamuresid, mille peale teatas sõbranna: “Ma olen rase”. Mina hakkasin nutma, õnnest loomulikult. Esimene lähedane sõbranna, kes on beebiootel! Nii põnev! Olen nii erakordselt elevil ja oi kus lärtsutan ja mudin seda beebit tulevikus!

Sünnipäevani oli siis kolm päeva ning sealt algas mu emotsionaalne ja pisaraterohke teekond vanuseni 25.

Sünnipäevaööl lubasin küll endale, et ulguma ei hakka, aga umbes kaks minutit hiljem löristasin häälega ulguda, sest olen nii vana ja keegi ei ütle mu kohta enam kunagi “tüdruk” ja kas olen ikka elu õigesti elanud ja mitte aega raisanud. Nutsin vahelduva eduga napilt ööpäeva, mhmh, tegelt ka!

Seejärel saabus sünnipäevapidu, kus oli silm uuesti märg sõbranna rasedusest rääkides, seejärel läksin emotsionaalseks IGA saadud sünnipäevakingi pärast, sest – täiesti uskumatu! – mu sõbrad on vist aasta otsa mind päriselt kuulanud ja tähele pannud, sest tüdrukud teadsid täpselt, kuidas ma juustega võitlen, mis mulle kosmeetikast meeldib, mis puudu on ning kuidas ma HELK helkurit soovisin ja poisid oskasid valida õiget erkroosat veepudelit trenni jaoks, mäletasid, et kurtsin lauamängude puudumise üle ning mõlema soo esindajad olid täiesti teadlikud sellest, et tšilli igas võimalikus variandis on mu kõige lemmikum söök, kuhu võin pärast sünnat end ilmselt uputada (mis meenutab ka seda, et krõmpsutasin öösel paljast tšillikauna. Kuulub ilmselt kategooriasse “panin kassile just puhast vett, aga joob ikka peldikupotist”). Pidin eelmises elus vististi jeesus olema, et sellised inglid ära teenisin.

Kirsiks tordil oli sõbranna loosung, et olen kõige vähem nuttev inimene, keda ta teab. Nii ilus asi, mida uhkele mustale naisele öelda!

Ühesõnaga nutmine on ühes sünnipäevadega (ka Kaksiku kahekümne viienda võtsime vastu) vist lõppenud, aga võib-olla peaksin ise hoopis rasedustesti tegema, sest selline ebaadekvaatne käitumine ei ole üldse all correct.

Kuidas ma ükskord iseenda rumaluse otsa komistasin

Sõpradele kõik mured välja laotatud ning naerud (minu üle mõistagi) peetud, võin oma eluga edasi minna –

Aastavahetus. Astun õuest tuppa ja pilk jääb pidama sõbra Jevku katkistel sokkidel. Küsin häälekalt, et noh, uusi sokke vaja vä, need nii katki. Siis taipan üles vaadata – ei ole see katkiste sokkidega isend mitte sõber Jevku, vaid võõras noormees, tuttava neiu peika. Noormees veel vastas vaikselt, et ei, ei ole uusi sokke vaja… Nii piinlik oli, et jooksin ruttu ära 😀 Sõpra võin vabalt palja varba pihta tögada, aga võõraid not so much.

Vaatame Georgiga Titanicut. Laps küsib kulmu kortsutades, et mis värk on – alles tahtis Kate Winslet Leonardo eest laevalt alla hüpata, aga nüüd ukse küljes ulpides ütleb, et armastab. Ei olnud mul muud vastata kui et naised, noh.

Georgi kirjand teemal “Minu vaheaeg” algab lausega “vaatasin Titanicut” 😀 Käis pärast filmi ka vanaemaga näitusel ning ilmselgelt oli see sündmus suurem kui sünnipäev, jõulud ja aastavahetus kokku.

Pakkusin lapsele, et lähme jõusaali. Georg ütles ohates: “Noh, räägi siis oma reeglid ära…”.

Ajasin nädala jooksul vähemalt kaks korda veinipokaali saltoga põrandale ja ikka nii, et kõik näeksid. Peaks kas vähem veini jooma või vähem kätega vehkima.

Viimase paari päevaga olen suutnud kaktki kukkuda jala (kus, seda ei tea keegi), lüüa sinikad mõlemale põlvele (kuidas?) ja totaalselt verele peksta oma lõua. Ametlik versioon on, et vigastused tulenevad külmast. Ma ei ole seejuures 8-aastane poiss, et pidevalt katkisena ringi käia, aga ikka käin.

Georg nii umbes iga nädala tagant: “Emme, kas siis kui sa väike olid, olid telekad juba olemas? Aga autod? Aga Oggy ja kurjad prussakad multikas?”.

Laps teeb koos isaga kodutöid ning on vaja jutustada koduse raamatukogu teemal. Georg: “Minu toas on terve riiul raamatuid, osa olen juba läbi lugenud ka. Umbes pooled. Suures toas on ka suur raamaturiiul, millelt võib huviline leida erinevat liiki teoseid – suuresti on tegemist kokaraamatutega, kuid leidub ka ilukirjandust.” Olin väga uhke lapse keelekasutuse üle ja väga imestunud, et sama laps küsis enne, kas üheksakümnendatel olid juba autod. Faktidega pani ka mööda, suuresti on ikka ilukirjandus ning huvilisele mõni kokandusteos ka 😀

Selle otsa komistasin ka, et olen juba vana naine. Tahaks pisaragi poetada ning natuke oksendada, aga ei hakka, sest mis ma siis ometi kolmekümnendal sünnal teen? Pealegi nutja-tüübi ajad on möödas. Nüüd olen vana tüüp 😀 Arctic Monkeys on mu meeleolu peaaegu kümnesse kirjeldanud.

Kuidas ma ükskord rütmist väljas olin

Aastavahetus ja kogu pühadeaeg lükkas tavapärase rütmi kuidagi sassi. Vähem on aega kodus olla, süüa mõistlikult, spordiklubisse minna. Nüüd ajas veel üks väike vahejuhtum mind mu tavapärasest õnnerutiinist välja ning õnneks (vist?) ei olegi enam esimene mõte, et läheks sööks õige burksu või teeks sõbraga veinid, vaid hoopis “pean asap trenni minema”.

Ära harjub 24/7 rõõmsa olekuga ikka üsna kiiresti, ei tohi lasta end häirida. Selle postituse kirjutamise käigus siiski ütlesin sõbrale, et kle saame kokku ja teeme ühed kohvid. Hea, et on vähemalt, kellele öelda. Bros before trenn.

Kuidas ma ükskord uue aasta vastu võtsin

Kui selles iidses ütluses, et nii, kuidas uue aasta vastu võtad, järgnev aasta ka möödub, mingigi tõetera peitub, olen juba omadega mäel – tuleval aastal olen oma parimate sõpradega ja naerust kõveras, mis pole üldse paha väljavaade. Saatsime vana aasta sedavõrd hästi ära, et ka uue aasta esimesed pool päeva olid kõik hästi rõõmsad ning said vaevu seitsme pitsa tellimisega hakkama. Lõpuks need õnnetud pitsad siiski saabusid ühes karastusjookide popurriiga ning maailma mõnusaima lebohommiku võis õnnestunuks kuulutada. Aju vibreeris küll vist kõigil ning salaja otsisid silmad head oksendamisnurka, aga ega noored inimesed, huvi on, miks mitte. Jõulufänniks mitteolemise kõrvalt ei armasta ma väga ka aastavahetusi, kuid see õnnestus küll fantastiliselt, pean oma vaated ümber hindama!

Lebohommik üksi mind muidugi erksaks ei teinud, sestap ärkasin just praegu, kell 8 õhtul, selle peale, et Georg oli ise valmistanud oma lemmikroa hakklihast, Uncle Ben’sist ja pennest. Kurtis, et ka isa ei olevat üldse tahtnud üles tõusta. Nõnda hea, et kodus on Georg, kes väsinud emale süüa ja kohvi teeb!

Pilte lisada ei ole, sest keegi ei erutunud mõtte pihta mõni grupipilt hommikul klõpsata. Õhtul unustasime. Esimene ja ainus uusaastalubadus – rohkem jäädvustada!

Kuidas ma ükskord oma aastast kokkuvõtet tegin

Jep, sellel traditsioonil ma surra ei lase!

Jaanuaris lahkus meie riigist õnneks mägedepoeg, also known as maripoiss ning mina toibusin sellest jõledast kogemusest. Jõudis mulle veel lahkumiskingiks öelda, et mul on suur perse ja et talle üldse meeldivad sellised SUURED naised, võeh. Mitte, et ta faktidega oluliselt mööda oleks pannud, aga milleks ometi selliseid asju öelda? Tegin ka värske peapõrutuse mõjul üliilusti ära kõik oma eksamid.

Veebruaris esindasin esimest korda kohtus ning käisin kolmandat korda Peterburis. Olin ka konstantselt väsinud oma praktikast, koha milles võidukalt kinni tagusin ning tööst.

Märtsis eksponeerisin uhkelt oma poolpaljast (ja suurt, nagu selgus ülalt) tagumenti soome-ugri rahvastele live-ülekandes. Anarhia tegi pilti ka. Rohkem ma sellest rääkida ei taha ja ei, pilti ei näita 😀

Aprillis sai lõpuks valitud makatöö teema ning sõlmitud uus tööleping. Rohkem ma sel kuul ei bloginud, sestap järeldan, et muud mu elus ka juhtuda ei saanud 😀

Juunis pidasime sõpradega maha ülilaheda jaanipäeva, mida jääb meenutama video sellest, kuidas laval tantsime. Käisime ka rabas piknikul ja niisama vanalinnas lällamas. Ühe sellise lällamise käigus saatis kurikuu… lubasin, et ei räägi enam temast, nii et see lause jääb poolikuks. Ei saagi kunagi keegi teada, kes ja mida mulle saatis 😀

Juulis sõbrustasime Anarhiaga rohkem kui kunagi varem, mille üle on mul hea meel. Väisasime sõbrannaga purjus deidiskenet, käisime sõpradega festivalil ja rannas ja suvitasime üldse mõnuga. Palja tagumiku vahejuhtum nr 2 leidis ka juulis aset. Sõber naases Hiinast. Kõndisin suveööl kiiresti mööda kultuurikilomeetrit ning minu kõrval kõndiv võõras poiss küsis järsku: “Mille nimel sa rekordeid purustad?”. Vastasin, et armastuse.

August tõi endaga koleda külmetushaiguse ja kukkusin ka vastu lauda oma selja lõhki 😀 Kõike ikka ja muidugi armastuse nimel, idioot. Möödus ka järjekordne ning ilmselt mõneks ajaks viimane kultuurifestival, mille korraldamises kaasa löön. Rääkides festivalidest – käisin sõbrannaga Viru Folgil ning pillasin seal ühispeldikusse oma uue telefoni. I don’t even…

Septembris laulsin päris kindlasti avalikus kohas 5nizzat. Sõin hot sauce‘i nagu homset poleks. Astusin tundmatusse vette ja olin seejuures täitsa õnnelik. Hea kuu oli!

Oktoobris vahtisin kurvalt endiste peikade kinke, ütlesin pidevalt midagi täiesti erinevat sellest, mida mõtlesin, sain korduvalt sõimata ja esinesin telekas. Sain 500 päeva möödudes üle ka kellestki, kellega kunagi isegi koos ei olnud.

Novembris läksin trenni!!! Ja blogisin ootamatult palju, sest oli vaja end välja elada (vt ka: läksin trenni). Hakkasin muuhulgas ka ilusti toituma (vt ka: läksin trenni). Sain hästi palju komplimente (vt ka: läksin trenni?). Flippisin idiootsete ja haletsevate küsimuste pihta, mida on põhjustanud vallalise inimese elukorraldus. Ostsin onesie, mis, vaatamata Jevgeni kommentaaridele, on ikka aasta parim ost 😀

Ning mis ma detsembris ikka tegin – seda sama kokkuvõtet siin. Eksameid. Jõulupidusid ning Georgi sünnipäeva. Trenni. Sõpradega hängimist. Rõõmustamist selle üle, et vahel ei tarvitse dialoogi ajada pikemaks kui kuus tähte, mis oma kolmestes kombinatsioonides omavad vähe tähendust, aga bestikaga on iga pisiasja jaoks lühend. Mul on olnud väga hea aasta, mis siis, et pealtnäha ei juhtunud midagi grandioosset – välismaale ei kolinud, beebiootele ei jäänud (õnneks :D), maja ei ostnud ning mehele ei läinud. Jätsin lihtsalt need kõige suuremad ja kohati šokeerivad või hoopis okseleajavalt rõõmsad vahejuhtumid blogist välja, nagu normaalne inimene ikka. Ja õnnelik inimene. Ja inimene, kes, kurat, teeb oma asjad ära. Olen jõudnud sel aastal vaid korra nutmisrekordeid purustada (õnneks mitte armastuse nimel, ka mina õpin), arvates, et NÜÜD on küll mu elu läbi, korra tunda nii südantlõhestavat kahju, et oli raske kannatada ning 495968 korda olla seitsmendas taevas. Leian, et minu võit. Head uut teile, armsad!

Kuidas ma ükskord kedagi ei kuulanud

Esiteks ei kuulanud ma praegu seda kirjutades üht oma sõpra, kelle nimi algab J-ga ja lõpp i-tähega ning kes just äsja mainis, et küll mul on alles palju öelda, et nii tihti blogin. Ega mul oma verbaalset või kirjalikku kõhulahtisust millegagi välja vabandada pole, aga nagu varemgi öelnud olen – sorri, kiisukesed, kõigile meele järele olla ei jõua!

Tahtsin oma uue alamkategooria “relationship status: gym” alla kirjutada söögist ning minu uuest tervest suhtest eelmainituga, aga et postitus venis mitu kilomeetrit pikaks ja oli üldse üks igatepidi raske kirjatükk, ka emotsionaalselt, siis jääb kuskile lähitulevikku, kuniks olen end kogunud. Pealegi ei julge justkui võrdlemisi värskest elumuutusest suure suuga kraaksudega, sest kes teab, äkki ei jää külge, mis siis, et praegu tundub kindel kui raudbetoon ja teagi, kas ligi 6 nädalat enam nii värske ongi.

Räägin siis hoopis sellest, kuidas ma ei kuulanud oma teist sõpra Elet, kes esiteks rääkis, et pärast haigust võiks kehale enne trenni taastumisaega anda (mis on üsna common knowledge muidugi ja eks mõistan oma ajunatukesega seda ise ka), aga et minu haigus seisnes nohus ja väikeses külmetuses, tundus et mis taastumist mul siin enam ikka nii väga on.

Ele teadis ka mainida, et pärast alkoholi tarbimist ja vaid paaritunnist und (kes soovib, võib seda seisundit ka pohmelliks hüüda) ei ole hea mõte minna trenni. Mina, pidades end kõikvõimsaks ämblikmeheks, läksin ikka. Vedas, et tegemist oli 45-minutilise KõhtSelgTuharaga, mille olin oma peas varasemalt Paksukeste Trennilaagriks ristinud. Ootasin juba huviga treeneri hüüdlauseid stiilis “veel kolm kükki, naised, ja olete selle koogitüki välja teeninud!”, aga neid ei tulnudki, jess! Ainult korraks hüüdis midagi sama “motiveerivat” kalorite ja jõuluprae pihta, aga muidu oli täiega hea trenn. Kui välja arvata tõsiasi, et mul oli NII HALB OLLA ja kõik see aeg okse kurgus ning hirm, et varsti pole enam kurgus, vaid mu ees matil. Ei jaksanud muidugi kõike täie rauaga ka kaasa teha, sest surin tihti pole harjutuse peal lihtsalt ära ja potsatasin kartulikotina matile, ise samal ahnelt kätt veepudeli järele sirutades. Not good, ärge kodus järele tehke. Pole nagu suuremat kasu sest trenniminekust, kui seal poolkõvalt vehkida, võiks ikka kvaliteedile panustada (ka blogipostituste puhul, tõsi :D).

Mis ma teile, kallid sõbrad, sellega öelda tahtsin, oli see, et ma tõesti vahel või väga tihti ei kuula teie tarkusi (usun teid siiski alati, ausalt!) ning ma tean, kui kohutavalt ärritav see on, sest isegi ärritun, sest MINA ju tean, kuidas õige on ja miks siis teine kuulda ei võta… aga mõni teadmine siin elus kinnistub kõige paremini läbi enda vahetu kogemuse või lausa mitme või mitmesaja. Tuleb siis minna ja ära kogeda ning võib juhtuda, et ei olnudki midagi hullu ega kahetsesusväärset. Hedonistlikud väärtused on ka väärtused! 😀