Aastavahetus ja kogu pühadeaeg lükkas tavapärase rütmi kuidagi sassi. Vähem on aega kodus olla, süüa mõistlikult, spordiklubisse minna. Nüüd ajas veel üks väike vahejuhtum mind mu tavapärasest õnnerutiinist välja ning õnneks (vist?) ei olegi enam esimene mõte, et läheks sööks õige burksu või teeks sõbraga veinid, vaid hoopis “pean asap trenni minema”.
Ära harjub 24/7 rõõmsa olekuga ikka üsna kiiresti, ei tohi lasta end häirida. Selle postituse kirjutamise käigus siiski ütlesin sõbrale, et kle saame kokku ja teeme ühed kohvid. Hea, et on vähemalt, kellele öelda. Bros before trenn.
kahekesi iseendaga 