Kuidas ma ükskord panin kirja 30 fakti endast

Blogija või asi, postitan kord sajandis… Mul oli tegelikult, nagu ikka,  mitu head mõtet blogiposti tarvis, aga nii kiiresti kui need tekkisid, need ka meelest läksid. 30 fakti on aga universaalne teema! Kunagi ammu olen ka mingeid fakte ritta ladunud, aga nüüd olen vanem ja elukogenum, äkki ka faktid teised.

  1. Ma olen SUUR tšillientusiast ja ei söö ühtegi soolast toitu ilma tšillipipra või hot sauce‘ita. Ilma naljata, ennem suren nälga.
  2. Vaatamata oma suurele armastusele, olen värskete tšillipiparde vastu kergelt allergiline ja kattun pärast piparde söömist üleni punaste sügalevate laikudega. Totally worth it.
  3. Minu blogihobist teavad väga vähesed. Kui sõber TK hiljuti blogi kohta uuris, läksin lausa ärevaks – KUST TA OMETI TEAB?! Siis meenus, et ise rääkisin juba ammu.
  4. Olen väga lühinägelik ja ilma prillide/läätsedeta hakkama ei saa – silmad on umbes miinus viis.
  5. Avastasin hiljuti uut tervisetõendit taotledes, et aastal 2012 on keegi arst pannud mulle diagnoosiks “tselluliit” 😀 Ei tea küll, et oleksin selle murega kuskile pöördunud.
  6. Kehakaaluga kimpus juba lapsepõlvest. Nüüd, päriselt paks olles, tahaks muidugi olla tolle aja paks, mitte nagu praegu 😀
  7. Ma ei talu silmaotsastki, kui keegi mu kehakaalu kommenteerib, sest arvan, et see pole kellegi teise asi. I will cut you.
  8. Minu jaoks on tülgastav, kui keegi minu silme all hambaorgiga oma hammastes urgitseb. Ilmselt mu suurim pet peeve.
  9. Nooremana kujutasin oma pulmi ette suures valges kleidis, mõisas, tuvide, kellade ja viledega. Nüüd peaks mulle peale maksma, et sellises tsirkuses osaleksin, minu jaoks liialt suurustav ja teatraalne. Peika on seejuures uhkete pulmade mees, nii et ei ole asi selles, et end elukaaslase soovide järgi sätiksin.
  10. Olen (vist) juut. Sada prossa kindel pole ja isapoolsetelt sugulastelt on raske ka üle küsida, nii et teeme lihtsalt nii, et olen.
  11. Olen ilge juut. Ma ei raatsi endale mitte midagi osta ja pean seda juba sõprade eest varjama, kuigi nad ilmselt on aru saanud, sest häbi on olla selline kooner. Mul praktiliselt ei ole uuena ostetud riideid-jalatseid ja nii palju, kui kannatab, ostan ka muu vajaliku taaskasutusest. Ma ei käi niisama ajaviiteks šoppamas.
  12. Oma juutluse juures raatsin siiski kulutada sõbrannadega kohvitamisele, regulaarselt enda maniküürile, pediküürile ja ripsmetele, sest pean töö tõttu paraku esinduslik välja nägema. Varbaid kliendid küll ei näe, jah, see juba minu eralõbu.
  13. Olen väga socially awkward penguin, kuid üritan seda varjata. Mõtlen endast kui ballsyst tädist, lootuses, ehk hakkab see ka väljapoole nõnda paistma.
  14. Ma ei oska absoluutselt ei laulda ega tantsida. Kui laulmist veel õnnestub  vältida, siis tantsimist mitte alati – proovige kuskil üritusel, kus kõik peale teie tantsivad, süstemaatiliselt keelduda.
  15. Ma ilmselt paistan tihti selline… oraga tagumikus 😀 Ma saan ise ka aru, et paistan, aga ei oska selle vastu ka midagi ette võtta. Mõni kohe on hea ja vaba suhtleja, kuid mitte mina.
  16. Õppisin jalgrattaga sõitma alles 27-aastaselt.
  17. Söön suurema osa ajast taimetoitu hclf viisil ja mulle täiega sobib. Vahel eksin küll mõne maiusega või millegagi, mis juustu sisaldab, sellepärast end ka suurejooneliselt veganiks ei tituleeri.
  18. Mul on 6 ametlikku töökohta.
  19. Külmetan harva – pigem on mul alati palav. Kui teised juba villamantlitest, sallides ja mütsides ringi lasevad, olen ilmselt veel paljasääri.
  20. Mul oli aastaid huulerõngas, kuid pidin töö tõttu sellest loobuma. Keegi ei öelnud küll midagi, aga endal oli imelik sellisena kliente esindada.
  21. Teadsin juba 12-aastaselt, kelleks saada tahan. Sain ka!
  22. Loen võrdlemisi palju raamatuid, nii eesti, inglise kui vene keeles. Vaatamata sellele, et lapsepõlvest on meile sisendatud, et nii teha ei tohi, meeldib mulle enim lugeda söögi kõrvale. Toit maitseb niimoodi palju paremini!
  23. Rasedana isutas hirmsasti värskete puuviljade ja marjade ning praepelmeenide pihta. Käisin iga päev turul, ostsin kilo maasikaid ja kilo mureleid ning nosisin lugemise kõrvale.
  24. Mu lemmiksöök on ilmselt kartul.
  25. Mulle ei meeldi jõulud, aastavahetus ega jaanipäev. Tunnen end siis ahistatuna sellest, et peab justkui midagi tegema ja kuskile minema, aga mu lemmiktegevus on kodus raamatuga diivanil vedelemine…
  26. Pean end väga kannatlikuks inimeseks, konflikte ma ei salli. Paard korda aastas löövad lained aga pea kohal kokku ja hakkan kodus räuskama ja nõusid loopima.
  27. Talun väga halvasti alkoholi, enamasti hakkab mul paha juba pärast paari drinki.
  28. Jätsin suitsetamise maha juba pea neli aastat tagasi Allen Carri raamatu lugemise tagajärjel.
  29. Mul on juhiluba juba 8 aastat, aga sõitma hakkasin alles paar aastat tagasi.
  30. Mulle hullult meeldib pesu pesta ja triikida! Ainult suurte asjade, nagu voodipesu ja laudlinad, triikimimast ma ei salli. Sellegipoolest triigin vist vaid paar korda aastas.
Advertisements

Kuidas ma ükskord maja osta tahtsin

Inimesena, kes kogu täiskasvanuelu kõvahäälselt seletas, kuidas iialgi oma majas elada ei taha, on muidugi üllatav sellist postitust kirjutada, aga oh well. Kõik muutub!

Mina õigupoolest maja ei tahtnudki, aga peika on tugevat majausku ning juba käimise algusfaasis rääkis, et tahab osta maja. Minuni ei jõudnud see teadmine enne, kui ühel suvel Naabripoisi Vääna-Jõesuu suvilas aega veetsime. Saatuslikuks ei saanud isegi mitte suvila ise või kaunis loodus või võimalus oma aias päevitada, vaid hetk, kui liikusime ratastega poodi ja nägin tee peal kooli ja taipasin, et see vist ongi õnn, kui sul on oma majake, mille juurest pääseb laps viie minutiga kooli ja tagasi, saab rattaga poes käia ja vajadusel mugavalt kodu juurest bussile ja linna. Ja ma teaks kogu aeg, kus mu laps hängib, kellega naabritest aega veedab ja ei kardaks, et eksleb kuskil paneelikate vahel. Siis tuligi tunne, et hirmsasti tahaks kah nii!

Don’t get me wrong – ma kasvasin paneelikate vahel üles ja ei tee mitte ühe sõnagagi maha sellist elu. Olen korduvalt kuulnud snoobilikku ohkimist, kuidas “korterisse küll last ei sünnitaks…”, mis ajab mind natuke iiveldama ja silmi pööritama. Kindlasti ei sõltu lapse heaolu sellest, elab ta oma majas või korteris ning ei tea mina ühtegi isendit, kes lapsena oleks kurvastanud, et oma majas ei ela. Oma tuba on lõppeks igal pool oma tuba.

Igatahes, otsime siis juba tükk aega endale maja. Asukoha üle otsustasime üsna põgusalt, sest mõlemad leidsime, et kuskil mujal kui Harku vallas ja mere ääres me vist elada ei taha, nii et mujale ei otsi kah. Ideaalis oleks majake vähemalt 150 ruutmeetrit suur, garaaži ja saunaga ning kindlasti kahekorruseline. Viimasel mingit mõistlikku seletust ei olegi, lihtsalt tahaks nii 😀 Planeering peaks olema avar ja valgusküllane, ei salli ma neid suvilatest ümber ehitatud kodusid, kus on palju hästi pisikesi tube. Võiks olla ka katuseterrass päevitamiseks, kaks vetsu ja kamin, aga need on juba toredad boonused. Väiksem peremees tahaks ka basseini, aga kardan, et peab leppima maksimaalselt vanniga.

Maja peaks asuma mõistlikul kaugusel bussipeatusest, sest meil on teismeline, kellel vaja iga päev kooli saada ja 25 minutit jalutamist tundub liiast (leidsime ühe toreda hea hinnaga maja, mis mulle hirmsasti hinge läks, aga asukoht oli liiiiga ebamugav jalgsi käimiseks). Suvel ei ole sellest ju midagi, saab rattaga käia, aga talvel külmaga on ikka ebameeldiv – ma juba tean, et laps hakkaks igapäevaselt kooli hilinema. Kui majas saab muuta praktiliselt kõike, teha remonti, paigaldada uusi küttesüsteeme ja katust, siis asukohta ei muuda, see peab olema ideaalne.

Igavama poole pealt – mõistagi peavad majal olema korras dokumendid, sest vastasel juhul ei anta meile pangast laenu ja ise kah ei julge jumal teab kuidas püsti pandud onni osta. Õnneks elan koos ehitusinseneriga, kes jagab majade olemusest rohkem kui mina. Tema õnneks elab ta koos juristiga, kes jällegi jagab paberimajandusest 😀

Kõik küsivad meie käest, miks me ometi ei ehita, Naabripoiss ju oskaks ja omab vastavaid tutvusi ja teadmisi. Ehitamine on varuvariant, mis läheb käiku siis, kui tõesti mitte kui midagi valmis või pooleliolevat ei leia. Ehitamine on aeganõudvam, aga mina olen kärsitu. Eelkõige ei ehita me ega sellepärast, et meil labaselt ei ole raha ega aega- majaehitus võtab vähemalt 6 kuud, pigem ikka aasta ja selle jooksul on vaja ju ka kuskil elada. Praegu olema ajutiselt üürikas, aga korraga üürida ja maksta kopsakat majalaenu on noh… liiast. Lisaks nõuaks ehitus ka peika pidevat kohalolu ja eee… ehitamist, aga tal on ehitushooajal kohutavalt palju tööd. Minust objektil aga suurt kasu poleks. Ehitada, ühesõnaga, ei taha, aga midagi juurde nokitseda ja remontida hea meelega.

Oleme käinud juba eiteakuimitut maja vaatamas, aga üheski polnud ei õiget tunnet ega ka ostmiseks sobivaid tingimusi. Küll on liiga kallis, küll liiga mahukat remonti nõudev, suuremal osal pole kasutusluba. Palju on maju, mis mahuvad justkui meie hinnaklassi, aga kohale minnes selgub, et seal on näiteks üleni roosa vannituba või vahetamist vajav katus. Või piltidel justkui heas seisukorras olev maja on päriselus ikkagi kap. remonti vajav ning kui kap. remontida on tarvis 230 ruutmeetrit, siis ei julge isegi kokku arvutada, mis see maksma võiks minna.

Mina hakkan juba vaikselt närvi minema, sest hiljemalt jõuluks tahaks ju oma kodus kuusekest ehtida (juudid ei tähista jõule tho), aga mis siis saab, kui me ei leiagi maja?! Loodan vaid, et sügisest läheb majaturg aktiivsemaks, sest inimesed on puhkuselt tagasi ja tahavad talveks kinnisvarast lahti saada. Pöidlad pihus.

Kui keegi teab kedagi, kellel on meie kriteeriumitele vastavat maja müüa, siis loomulikult võib kirjutada ja märku anda, oleksin hirmus tänulik!

Kuidas ma ükskord kassi üles leidsin

Hurraa, Saba on kodus tagasi!

Käis mitu ööd järjest talle meie akna ette puistatud krõbuskeid nosimas, aga koju ikka ei tulnud. Lõpuks nägime teda (hea naabri abiga) maja taga ojakese kohal oksal istumas. Peremees sumpas läbi oja ja muda ning sai kiisu kätte. Mina pisardasin hirmsasti, sest olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Igatahes hirmus tore, et kass on lõpuks kodus! Viisime ta arsti juurde, kus selgus, et kiisu on täiesti terve. Sai ussi- ja puugirohtu ning kosub kodus vaikselt. Hirmus sõbralik on ka, küllap on hea jälle soojas voodis magada ja regulaarselt süüa. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on fakt, et meil on kodus nüüd kohutavalt umbne, sest kardame aknaid lahti hoida – äkki jookseb kass Saba jälle ära 😀

Kuidas ma ükskord kassi kadumise üle nutsin

Nädal aega tagasi asusime suvila poole. Enne, nagu ikka, sulgesime kodus kõik aknad, panime ukse lukku. Terve öö sadas, nii et tagasi koju naasime juba järgmisel hommikul. Ei märganudki kohe, et midagi valesti on, alles paar tundi hiljem tuli pähe uurida, kus on meie kass Saba. Selgus, et polegi kodus. Ja siiani pole koju tagasi tulnud.

Oleme otsinud ümbruskonnast ja kaugemalt, öösel ja päeval, vana kodu juurest, riputanud üles pildi ja vaevatasu lubadusega plakatid, postitanud Facebooki, maja ette kasutatud kassiliiva puistanud, Saba magamisaseme õue pannud, naabritelt küsinud, varjupaikades käinud… mõtted on otsas ja hing haige. Ma ei julge isegi mõelda sellele, mis saab, kui meie sõber koju tagasi ei tulegi. Poetan iga päev kibedaid pisaraid ja passin ukse ja akna peal, et näha, ega kiisu tagasi pole.

Saba oli meiega 9 aastat, tegi kogu aeg pahandust, näris lilli, lipsas paar korda õue, kukkus viienda korruse rõdult, hüppas jäsemetesse kinni, kui keegi lärmas. Seejuures on ta kõige häälekam suhtleja meie peres, suurim kaisutamisfänn ja kannatlikkuse etalon. Peremees on koos temaga üles kasvanud, Naabripoisi keeras ta ka kiirelt ümber sõrme. Palun öelge, et kassid võivad pikalt kadunud olla ja Saba tuleb elusa-tervena tagasi!

kraken

Kuidas ma ükskord jälle kulude teemal arutlesin

Sõber kirjutas mulle eile eelmise blogipostituse peale, et meiesuguseid saadeti esimestena Siberisse omal ajal. Ilmselgelt pean ma selle peale uuesti rahateema lahti lööma.

Mis me 450 euro eest kuus siis ka sööme, joome, kodu ja kassi jaoks ostame? Üldse mitte kaubandusvõrgu kõige kallimaid tooteid, Stockmannist oma igapäevast piima ei too ja kalamarja lusikaga ei söö. Söök on ilmselt kõige lihtsam koht, kust kokku hoida, ent kust samas väga näpistada ei tahaks, sest peres on laps.

Toidu tellime kord nädalas Maximast. Kurjajuur on siin selles, et satume ikka mingil põhjusel nädala sees ka poodi, sest esiteks on vähemalt kalendri järgi suvi ja tahaks murelit, maasikat ja värsket maitserohelist, lapsele jäätist… teiseks polegi õieti midagi, kui juba poes olla, leiab ikka midagi, mida koju vaja on. Küll saab küpsetuspaber otsa, küll hambapasta.

Selle nädala toidukorv sai koostatud nii, et jõuaksime nädala sees teha järgmisi toite: kreemist ja karrist kanapastat, lasanjet, karamelliseeritud seašnitsleid värske salatiga, kotlette kartulipudru ja salatiga ja midagi veel järelejäänud kanast, mida ma ilmselt silmas pidasin toidutellimust koostades, aga ei mäleta 😀 Poolfabrikaate ma ei osta, küll aga juustu ja sinki võileiva peale ja teinekord ka piima ja krõbinat Peremehele. Kõik toidud teen algusest lõpuni ise, aga päris juuksekarva lõhki ei aja ja kapsas ning kurki ise ei hapenda ja purustatud tomat tuleb samuti purgist. Söögi üritan teha mitmeks päevaks, ent minu koguste arvestamise skill on nagu on, sestap iga kord ei jätku. Meesterahvad vanuses 12 ja 27 on ka suure isuga, whatcha gonna do.

Magustoitu küpsetan paar korda kuus ise, sel kuul tegimegi vist kaks korda browniet. Peremees saab ikkagi jäätist ja kommi ka, aga eks ta suure inimesena ostab juba endale ise ka omajagu. See on kindlasti valupunkt – kodus jauran kogu aeg, et palun, ei söö ära kogu kommipakki korraga, aga 12-aastasel kõrval istuda, suutäisi lugeda ja kommide pärast kakelda ka ei saa. Õnneks on see vist tavaline ja läheb ikkagi kunagi mööda ka, ise võisin samuti selles vanuses kilode kaupa magusat süüa. Siiani tahaks ja saaks 😦

Mina söön seejuures taimetoitu, peaasjalikult riisi, kartulit, erinevaid köögi- ja kaunvilju, taimset piima kohvil, puuvilju. Maitsepärmi panen igale poole! Vahel ostan ka taimset juustu, aga mitte iga nädal. Tofut ja kõiksugu uudseid vegantooteid proovin aeg-ajalt ka, aga samuti mitte regulaarselt. Krõpse, maiustusi ja mingit väga ebatervislikku nodi ei osta me minu arust üldse, magusast vist ainult jäätist. Mille peale siis meil see snäkiraha läheb, huvitav?

Majapidamiskaupu ostame võimalusel suures pakendis ja 100-grammiseid pesupulbripakke koju ei too. Nii et minu arust ei priiska sugugi ülemäära, aga kindla peale võiks vähendada ebavajaliku toidu tarbimist ja asendada see suvisel ajal mahlase mureliga.

Jooksval kuul seadsin endale eesmärgiks uute riiete poodi jätmise. Kui hädasti vaja, ostan taaskasutusest. Seejuures ma nii või naa ostan suurema osa taaskasutusest, nii et ei ole päris kindel, milles väljakutse muidugi 😀 Eile selgus, et ongi hädasti vaja, sest mul on täpselt 1 argipäevane kleit ja suvel keeldun ma muud kandmast.  Poisse ei saa kaltsukas pooltki nii hästi riidesse, sest a) neid ei saa endaga kaltsukasse ja b) neile pole midagi, nii et neile tuleb vajadusel ikkagi tavapoest osta. Kellelegi ei tule vast üllatuseks, et lapsed kasvavad oma riietest ja jalatsitest erakordselt kiiresti välja, mistõttu oli Peremehele vaja osta lühikesi pükse (ükski vana püks jalga ei läinud) ja ketse suuruses 41, kuna vaid paar kuud tagasi ostetud nr 40 oli juba väike.

Ühesõnaga – palun ärge saatke meid Siberisse, me teenime oma raha ausa tööga ise, kelleltki ei laena ja vanemate rahakotil ei lebota, aga proovime vähem veini juua ja jätsi osta!

Kuidas ma ükskord palju raha kulutasin

Arvan, et ma pole ainus, kellel on haiglane huvi teiste perede rahapaigutuse suhtes. Üldse mitte kadedusest, et raisk, said endale rebasekraet ja Bali-reisi lubada, vaid pigem selles osas, kuidas teised nõnda hästi majandada ja lisaraha teenida suudavad ja ehk saaks ise ka mõne nipi juurde. Avan siis ka meie rahakotirauad suurele publikule! Natuke muudab ärevaks ka, sest raha ikka kuidagi intiimne teema, aga samas endal küll alati huvitav selliseid postitusi lugeda.

Igatahes, meil õnnestus sel kuul esimest korda edukalt oma kulud nutitelefoni toksida ja kuu lõpus kokku lüüa. Pidasin meid pigem kokkuhoidlikeks kui laristajateks, aga vist eksisin, ikka läks kuidagi palju ja oleks võinud vähem.

Toidule, alkoholile ja majapidamiskaubale kulutasime 460 eurot. Sealhulgas on ka kassitoit ja allapanu. Meid on peres kolm inimest ja üks kass. Julgelt 150 eurtsi sellest summast olid snäkid ja alks, sest vaatamata sellele, et tellime toidu e-poest, oli alalõpmata vaja juurde tuua “midagi head” või veini või õlut. Ma omst joon alkoholi max ühe pokaali nädalas ja siis vajun magama, väga huvitav.

Elukaaslase lõunasöögid läksid meile maksma 160 eurot. Inimesel pikad tööpäevad ja sööma peab, raha läks isegi vähem, kui arvasime.

Riided kogu perele 100 eurot. Leian, et hästi saadud! 20 euroga ostsin endale dressid, 40 läks elukaaslase t-särkide ja ketside alla ja kuhu veel 40, ei tea üldse. Tegelt ei, 5 euro eest sain rinnahoidja, mis läks pesus kohe läbi ja 6.40 olid peika trennipüksid, mis õnneks laitmatu kvaliteediga. Sokke ostsime ka.

Apteeki jäi 49 eurot ning arstidele kulus veel 130, seejuures polnud keegi isegi haige ega käinud hambaarstil!

Kodukaupa ostsime 140 euro eest. Raske öelda, mida täpselt, mingit nipet-näpet. Sõel, riidepuud, komplekt voodipesu, midagi vast veel.

Peika trenn maksis umbes 100.

Hobid 150. Meil on peres motikas.

Parkimine 45.

Kulud minu autole olid 6 eurot, millest 2 eur oli lambipirn ja 4 autopesu. Mul on 11a vana Honda CRV. Lisaks 133 euro eest benssu samale Hondale.

Väljas lõbutsesime umbes 151 euro eest. Seejuures kohvikus sõime vaid mõned korrad ja mingitel kallitel pidudel ei käinud – niisama loomaaias, külas.

Minu ilukaupadele ja vastavatele teenustele läks 91.30.

25 euro eest ostsin raamatuid.

Taksoga sõitsime 19,6 euro eest.

Kinke tegime 51 euro ulatuses.

Maksin ka õppelaenu 200 eurtsi ja järelmakse 160. Üks sai nüüd läbi ja ongi hea, et see diivan meie oma lõpuks, kass on selle juba koledalt ära kriipind.

Telku ja neti eest maksame 36 eurot kuus, odavamalt siin linnast väljas ei saa. Vanas kodus oli umbes 22 eur.

Lisaks veel kommud, üür, pisut taskuraha lapsele, tehnikavidinaid samale lapsele, klassieksursioon 40 euro eest… kokku oli kulusid umbes 3000 eurot. Elupõlisele vaesele tundub röögatu summana! Käisin veel päevi ringi, pea norus ja väikeses paanikas, et varsti elame pappkarbis tänaval. Õnneks vajaduse tekkimisel saame ikkagi kuskilt kokku hoida, ju siis praegu pole vaja. Lõppeks ei osta iga kuu motikakraami ja ei käi ka kallitel arstidel.

Kui palju teil igakuiselt toidule kulub? Aga riietele, lõbustustele? Kust ja kuidas kokku hoiate?

 

 

 

 

Kuidas ma ükskord laos käisin

Mallukas  jagas oma hiljutist laosaaki ja minul meenus, et käisin samuti täitsa samal ajal laomüügis ja skoorisin ka paar head asja. Ladu on  Tallinna äärelinnas asuv laomüük, kus on USA-st pärit kraami – laojääke, defektiga tooteid, kosmeetikat ja muud head-paremat.

Mina leidsin endale 50 sendiga Glossybox glossy pink huulepulga (täishind 10 eur) ja Golden cosmetics vegan punase huuleka samuti 50 sendi eest (täishind 14 doltsi):

18452448_10206868917841283_327343441_o.jpg

Amway deodoka 50 sendi eest (olgu võrkturundusega kuidas on, aga kosmeetika on Amways üllatavalt kõrge kvaliteediga ning vastava hinnaga sedasorti kauba kohta. Deodoka täishinda siiski ei leidnud. PS: USA antiperspirandid on hirmus tõhusad ja hirmus mürgised):

18452004_10206868922921410_1656445413_o.jpg

Dove seebi samuti poole eurikuga, poes maksab tervelt kaks korda rohkem, aga kes kopikat ei korja, see rublat ei saa

dove.jpg

Peikale Underarmour trennipüksid 6.40 eest, piktuur internetist, täishind 45-55 dollarit.

ua shortsid.jpg

Ja endale beeži rinnahoidja hinnaga 1.60. Laos on parimad tissikad, mis on mugavad, hoiavad pahapoisse ilusti paigal ja ei paista valgete pluuside alt läbi. Pilti ei hakka panema, huvilised peavad fantaasiat rakendama.

Ma olen laost viimasel paaril aastal saanud hunnikutes pesu, sokke, sukkpükse, parimaid jumestuskreeme, tolmpuudreid, päikeseprille, ujumisriideid, juuksehooldustooteid, t-särke, jalatseid. Mõned spordiriided, t-särgid, sokid, lipsud ja alukad Naabripoisile ja peremehele.

Blogi identideedikriisist välja toomiseks peakski äkki siin keskenduma headele leidudele laost ja kaltsukatest? Mul on, ilma naljata, üheksa kümnest riidetükist, aksessuaarist, kodusisustusest, lasterõivast ja jalatsipaarist teiselt ringilt, sest miks ei, mulle meeldib see sõnnikukuhjast pärlite noppimine, keskkonnale kuidagigi pai tegemine ja rahasääst samuti. Kunagi väga-väga vaestel aegadel, kus kaltsukas poodlemine oli minu ainus viis riidesse saada ja raha üldse polnud, tundus, et oleks vaid võimalus, ostaksin rõivapoest kõike, mida hing ihaldab! Nüüd aga on nii meh, nagunii lagunevad riided tänapäeval ruttu, pesen tihti ja tüdinen ära ka, mis siin ikka laristada.

Annetan ise väga palju asju ja riideid edasi, et kuidagigi heategevusse panustada ja vähendada enda riidehunnikuid, aga et tasakaalustada eelnevat juttu, pean tõdema, et praegu on meelel ühed püksid, milleta, mulle tundub, ei ole elu elamist väärt. Pärast selle postituse kirjutamist (ja Maxima kulleri ootamist. Kas kuller peaks asjad korterini tooma? Meil kunagi ei too ja mul piinlik paluda ka, aga ka raske ise neid kotte vinnata) on väga suur võimalus mind rõivapoes püksijahil näha.

Kuidas ma ükskord Tais käisin

Reisilt tagasi oleme olnud juba üle aasta ja jõudnud vahepeal Mehhikosse reisida, aga mahti Tai tripi emotsioone kirja panna polegi olnud. Vähemalt nädalake läks kodusesse ellu sissesulandumiseks ja jetlagi ületamiseks ning nüüd paistab juba enams-vähems olevat.

Trippisime ringi 16 päeva ning startisime esialgu Tallinnast Bangkoki suunas. Lend sinna kulges läbi Moskva, kus veetsime Sheremetyevos 6 tundi, mis oligi ehk teekonna kõige tüütum osa, aga ei midagi üleelatamatut. Bangkokis tervitas meid põrgukuumus, kuuldatavasti peaks tegu olema ka ühe palavaima suurlinnaga (ligi 10 milli elanikku!).

Vahetasime Bangkokis lennujaama, et lennata Krabisse, kus meid ootas reisi parim hotell – asukoht oli mugavalt lähedal rannale, ostutänav ja söögikohad ligidal, kuid mitte päris kõrva ääres. Kogu liikumine võtab Tais rohkem aega, kui üks arvaks, sest liiklus on kreisi ja ma ei tea, tiksub kõik aeglaselt.

Saabudes sõime pimedas tänaval oma esimesed pad thaid – mulle pakuti pad thaid ilusasti munata, kui küsisin, kordagi ei tehtud haput nägu, erinevalt kodumaisest teenindusest. Krabis veetsime kokku 6 ööd – leidsime selle aja jooksul lemmiku rannaäärse mojito-putka, mina manustasin iga päev kookospähklit, ostsime essentsiaalsed reisitarvikud nagu rannalinad/sarangid, mütsid, plätud. Hinnad kõik väga odavad, aga eks tegemist ole ka kipaka Hiina kraamiga, mis paljuski ka katki läks juba reisi ajal. Pakkisime reisiks väga hästi, ma ütleks – võtsin umbes nädala jagu riideid kaasa ja pesu pesime kolm korda, riideid jagus perfektselt.

Krabis  lisaks mojito-joomisele käisime päevas umbes kaks korda söömas – hommikul hotelli hommikusööki ja õhtul kusagil väljas, päeval lihtsalt polnud enamasti isu, sest: palav. Söönuks saab Tais kahe peale vabalt 100 bahti eest, meil läks kogu aur pigem alksi peale, mis oli ka odav, aga eks me manustasime ka iga eine juurde kaks kokteili. Euroopa toit oli kallim kui Tai kohalik, aga eks me tulimegi sinna kohalikku kusiini nautima, mitte burksu sööma.

Krabis olemise ajal jõudsime külastada ööturgu, kus olid hinnad veelgi odavamad kui tänavaputkades ja kust soetasime nahkvöö (9 eur), legit pärlitega hõbekõrvakad (5 eur), Ray Banid (5 eur), karikatuuri meist (5 eur), püksid (4 eur), 10 sushirulli (2,5 eur), mango (90 senti) ja nahkümbrise tulemasinale (suveniir, 1 eur). Ööturg asus meie peatuspaigast võrdlemisi kaugel, aga et Tais ei maksa takso või tuk-tuk sisuselt midagi, siis polnud ka probleemi sõita.

Eelnev tekst oli kirja pandud vahetult pärast reisi ja nüüd, enam kui aasta hiljem, ma lihtsalt ei mäleta, mis me tegime 😀 Krabis olles käisime paaditripil mööda kohalikke saarekesi, peika snorgeldas, koos sõitsime kajakiga, sõime imehead india toitu. Toit oli Tais maitsev, aga sugugi mitte igal pool – tõeliselt häid kohti pidi ikkagi otsima.

Pärast Krabi liikusime bussi ja laevaga Koh Samui saare suunas. Seal selgus, et majutus, mis läbi booking.com’i tundus hea, ei olnud seda teps mitte, nii et esimesel Koh Samui õhtul pidime teist hotelli otsima. Kolisime seal lõpuks kaks korda ja viimase hotelliga jäime lõpuks rahule. Koh Samui oli hoopis lärmakam ja värvikam koht kui Krabi, nii et tundus ainult loogiline käia ka klubis ja peol. Osalesime ka vingel džungli džiibisafaril läbi künkliku saare sisemaa. Enamasti muidugi peesitasime liival ja lakkusime caipirinhasid.

Viimased 1,5 päeva jätsime endale Bangkoki jaoks ja hea oligi, et rohkem ei jätt – raske oli liiva ja soolase vee seest linnakärasse tagasi tulla ja meie jaoks polnudki Bangkokis kauem suurt teha. Spontaalselt käisime vahakujude muuseumis ja Aqua worldis, sõitsime sky trainiga ja paadikesega jõel, kus ulpis surnud krokodill. Keset linna. Ma olin tükk aega ahastuses 😀

Pärast Taid oli kindel teadmine, et sinna tuleme me kindlasti tagasi. Nüüd, olles käinud ka Mehhikos – viimasega seda ei tekkinud, kuigi reis meeldis meile samuti väga. Järgmiseks suvel Peremehega puhkama!

 

 

Kuidas ma ükskord jälle blogisin

Jep, olin eemal enam kui aasta aega. Pikim kirjutamisvaba aeg kogu mu blogikarjääri jooksul.

Algul jäi asi selle taha, et ma ei leidnud aega, et sorteerida pilte Tai reisist. Postituse kirjutasin valmis, pildid aga jäidki ootama. Seejärel jäin pikemalt mõtlema selle üle, kas ja mis vormis ma üldse blogida tahan. Olen oma ajaveebi pidanud juba 15 aastat ja kirjutanud suuresti harjumusest. Kas mulle üldse meeldib kirjutada? Ma isegi ei tea.

Algusest peale ei olnud mu blogil sügavamat sisu kui “ärkasin-kratsisin-heitsin magama”, seda esiteks seetõttu, et 15 aastat tagasi vaat et polnudki temaatilisi blogisid ja teiseks – ma teen tõsist tööd, kus arutlen tundide kaupa väga tõsistel teemadel. Blogis lihtsalt ei taha. Fotos, kulinaarias või reisimises ma erilisi saavutusi ei oma, beebisid mul ka pole ja lisaks ei soovi ma end ja oma peret blogis näidata. Ei saa ka, vt: tõsine töö.

Seetõttu tundub, et tänapäevane blogiformaat lihtsalt pole mulle ja minu senine on end samuti ammendanud. Üldse ei oska öelda, mis siis blogimisest saab.

Aga nüüd vähe huvitavama juurde – kuidas mul siis läinud on? Ma ei tea, kas see kedagi ka huvitab, aga endal on küll tore teiste comebacke lugeda.

Me oleme Naabripoisiga siiani koos ja otsustasime Tallinna külje alla maja osta! Seniks, kuni ideaalset pesa otsime, kolisime ära kodukohast ja elame sealsamas pealinna külje all 105-ruuduses kahekorruselises korteris. Ikka koos Peremehe ja kass Sabaga. Ruumi on hirmus palju, elame metsa all ja järve ääres.

Peremees on juba 12 ning vahetas kolimise tõttu kooli, mis oli kõigile üllatavalt raske, aga vaikselt loksub elu paika. Mina muutsin tuhat korda meelt oma karjäärivalikute osas, sain aru, et advokaadibüroosse ma oma jalga ei tõsta unless olen ise büroopidaja ja et mul juba on see unistuste töökoht hea palga ja arvukate klientidega olemas.

Küpsetan peas mõtet doktorantuuri astumisest ja koera võtmisest. Beebisid veel ei plaani, sest enne peab pulmi pidama ja üldsegi olen emaks saamiseks liiga noor.

Endiselt olen suitsust prii, juba üle kolme aasta vist. Trenni enam aga üldse ei tee, ent õppisin jalgrattaga sõitma ja ehk ühel ilusal päeval sõitma ka lähen 😀 Toitun taimedest, aasta algusest juba. Pole end elus paremini tundnud!

Selliselt me elame. Ei osanud arvatagi, et elus võib kõik nii stabiilselt hästi olla!

Kuidas ma ükskord erinevaid päevi lugesin

Selle aastanumbri sees on mul ilmselgelt olnud kirjutamisest hoopis erineivaid prioriteete, aga siin ma nüüd olen, elus ja terve. Natuke rohkem muljutud kui eelmisel aastal, aga siiski jälle pigem rõõmus. Jaanuari alguses tähistasin kahekümne seitsmendat sünnipäeva. Tähistasin tasakesi peiksi ja peremehe seltsis, pidu ei teinud. Peika kinkis kulda ja kommi ja lilli ning peremees hot sauce’i ja lõhnaküünla ning magusat. Olin hämmingus ja väga liigutatud sellest, kui hästi mu armsad mind teavad.

Uus aasta tõi pisut läbikukkumisi ning et ma selliste õnnetustega harjunud ei ole, võttis korra jalad alt küll. Nüüdseks olen jälle fööniksina tuhast tõusnud ja kui arvata välja vahepealsed batshit crazy pursked peika pihta, on kõik ikka hästi (sorri, musi, sa pole midagi valesti teinud, need on neetud hormoonid!). Elu siin meie suburbias on ilus, nädalavahetus möödus kaisutades, kontserdil käies ja mojitosid juues, mis küllap lõigi vundamendi tänaseks postituseks. Kehva tujuga ei blogi, remember?
Rääkides mojitodest – olime peiksiga 30 päeva alkoholivabad, millest tahaksin kindlasti ka eraldi postituses lähemalt kõnelda. Vahepeal tiksus täis ka kaks aastat mittesuitsetajana!

Viimased 9 päeva olen olnud ka autoomanik ning pean sööma kõiki oma sõnu – autoga on tõesti täiega mugav. Oskaks ma sõita ka, tõuseks mugavusprotsent küllap oluliselt. Juhiluba on mul olnud varsti 7 aastat ning sõitnud olin enne isikliku auto kasutussevõttu umbes 7 korda. Õnneks on mul lisaks lubadele maailma kannatlikuim peika, kes istub kõrval ja aitab mul tuledes ning viledes orienteeruda. Ütleb, et sõidan juba palju paremini… Ei ole kindel, kas räägib tõtt või valetab, et mind motiveerida, aga lõppeks polegi tähtis. Natuke julgem tunne on roolis juba küll.
Nagu blondile suure partiiga naisele kohane, on minu esimeseks autoks Honda linnamaastur, sest miks ei?

22 päeva pärast sõidame Naabripoisiga (kes on ühtlasi ka peika, juhuks kui mul siin vaikuse ajal uusi lugejaid tekkinud on) kahenädalasele reisile Taisse, nii et mul on raske oma elevust varjata ja rahakotti peidus hoida – olen ostnud juba kaks paari bikiine, suvekleidi, kaks paari lühkasid ja kaks maikat ning päikeseprillid ning kavatsen kogu seda kupatust enda seljas ka dokumenteerida. Kindlasti jagan reisipilte- ja muljeid! Kui kellelegi mu armsatest lugejatest on hüva nõu selle osas, mida Tais kindlasti nägema-tegema peab, andke kommentaariumis märku! Või rääkige niisama Taist. Või, for that matter, ükskõik, millest, kommentaare ikka hea saada. Meie enda baasid on Krabil, Koh Samuil ning 2 päeva ka Bangkokis. Kas ma juba mainisin, et olen sajaga elevil?

Selline on siis lühike kokkuvõte minu elukesest viimase kuu ja seitsme päeva jooksul. Plaanin peatselt kirjutada vaesusest, alksipausist, roolis retakas olemisest ja võib-olla ka valentinipäevast, oleneb, kas saan uhkeid romantilisi üllatusi, ponisõidu ja õhupallilennu ning mariachi-bändi ukse ette. Nali naljaks, ilmselt kirjutan nii või naa, sest see on ju minu blogi!