Kuidas ma ükskord enne pulma närvis olin ja tüdrukuteõhtut pidasin

Pulmani on jäänud alla nädala ja mina olen kergelt leilis. Hakkasin alles täna mõtlema, et pean ju seoses uue perekonnanimega ka uue allkirja hankima. Või kas ikka pean? Justkui ei viitsi, aga samas äkki on imelik mitte?

Kas see on ka imelik, et ma kategooriliselt ei soovi jagada pulmapilte ja abielustaatust sotsiaalmeedias? Mulle meeldib see mittejagamisega kaasnev anonüümsus, pole igaühel vaja teada, et mul muutus nimi või et mehele läksin. Lähedased teavad ju niiehknaa. Aga peikaga oleme ju FB official praegu, kas on veider jätkuvalt feisus suhtes olla, kui tegelt oled abielus? Ma ei tea mitte midagi, aidake mind!

Sõbrantsid korraldasid mulle muide vägeva tüdrukuteõhtu! Ma üldse ei oodanud, et midagi tehtaks, samas kahtlustasin, et need kavalad rebased võivad küll. Juuksurist sõbranna keeras lokid, käisime söömas, tegime pilte mu kauni õhupallihunnikuga, saatsime ära mu miljon endist peikat peenisejuttude saatel, tunnustasime tulevast abikaasat, tegime piipu ja jõime kokse. Olin äärmiselt liigutatud ja hiljem veel päevi mõju all. Korra ikka nutsin ka, kui üritasin tulevase abikaasa pihta švipsis peaga seda Brian Andreasi tsitaati tõlkida: “I read once that the ancient Egyptians had fifty words for sand & the Eskimos had a hundred words for snow. I wish I had a thousand words for love, but all that comes to mind is the way you move against me while you sleep & there are no words for that.” 

Minu tõlkes said eskimodest eskimolased ja sõbranna hiljem ütles, et kuulis mind liibuälastest rääkimas, aga oh well, pisara kiskus välja ikka 😀 Tsitaadi muide leidsin kunagi Madikenilt, tänks!

Pildistas M. Ahven, kõigi meelest tulid suurepärased fotod! Aitäh veelkord kõigile, kellegi luba ma piltide postitamiseks ei küsinud, nii et loodame, et ei tule pahandust 😀

3MA_00713MA_00893MA_02263MA_0415

Kuidas mul ükskord kahju oli, et isolatsioon läbi saab

Mulle hakkas see vaiksem elutempo meeldima, ausõna! Mitte, et praegune vaiksem elutempo erineks minu tavalisest vaiksest elutempost (ma läheks lausa kaugemale – see on täpselt sama), aga suletud kaubanduskeskused ja kohvikud ning võimetus ka parima tahtmise juures kuskile sotsialiseeruma minna toovad mulle mingit meelerahu.

Olen siin millalgi jaganud, et paar aastat tagasi eksperimendi korras loobusin uute riiete ja jalatsite ostmisest ning eksperiment kujunes elustiiliks, nii et this is how I live now. Mõned mugandused olen aja jooksul siiski teinud ja üksikud uued asjad ostnud – nahktagi, sulemantli, kingad ja käekoti, aga plaanin neid ka kaua kanda ning nende ostude pärast end ei materda. Pulmakleidi ostsin ka uuena 😀 Ühesõnaga kaubanduskeskustesse mind ei kisu, kui, siis ainult uut pesu ostma – plaanisin seda hiljuti H&M’s proovimata teha, aga ei suutnud siiski otsustada, mis suurust mul vaja on ja loobusin, käivad vanad trussikud küll.

Sõpru tahaks ka näha. Ka on mul koht, mille avamist ootan – vesipiibukohvik, sest see on võrdlemisi ainus baar, kus vahel pärast tööd istun.

Mom guilt, ärevus ja tuhat tegemata asja ei luba mul tavaliselt rahuliku südamega linna peal pralletada, sest pidevalt on tunne, et ahah, istun siin veiniklaasi taga, aga endal kodus puhas pesu kappi panemata ja lapsel e-kool kontrollimata = majapidamine kukub minuta kokku. Varem, kui lapse isa poega aeg-ajalt vanavanemate juurde viis või temaga kuskil käis, olin justkui harjunud lapseta aeg veetma, aga nüüd oleme juba mitu aastat omaette ninapidi (teema eraldi blogipostituse tarbeks) olnud ning vastutus igal ajal sada protsenti minul, sestap tundub imelik kuskile pidutsema minna. Ja mu laps saab juba paari aasta pärast 18 😀 Tobe lugu muidugi, nii saab minust veel hull klammerduv ema ja talumatu ämm. Lapseta reisidel olen ka suurema osa ajast lihtsalt ärevil selle üle, mis kodus toimub.

Ja üle pikkade aastate mõtlesin täna, et nii mõnus on blogida! Ma ei mäletagi, kas ja millal ma selliseid mõtteid varem tiksutanud olengi. Olen praegu suhtlemise poole pealt muidugi elu madalseisus ja räägin peaasjalikult kassi ja koeraga, nii et mõneti mõistetav, et blogimine järsku ahvatlema hakkas, olen ka messengeris viitsinud inimestega pikemalt rääkida, mida iial endast uskunud poleks – kellel seda aega olema peaks, et telefonis mingeid eeposeid trükkida? Tuleb välja, et minul on.

Kuidas ma ükskord ahastuses olin

Aastal 2020 ei ole mul lapsele retseptirohtusid anda. Tunne, nagu teine maailmasõda möllaks (pidin üle vaatama, mis teema oli suurtähtede ja teise maailmasõjaga, ähmaselt meenub, et sellest kahtlemata on koolis juttu olnud ja ongi reegel muutunud! Mida iganes, mis suurtähtedel viga oli?), sest vajalikku ravimit ei ole ei apteekides, ladudes ega, tuleb välja: Eestis. Tarneraskused. Suvaliselt rohtu vahetada ei saa, võtmata jätta ei saa ja arst on haiglast eemal ja kirjadele ei vasta. Hirmus abituks teeb see olukord. Teise eriarsti juurde ka nädala jooksul ei pääse.

Haigus, mida laps põeb, on küll Euroopas harvikhaiguseks kuulutatud, aga põeb seda Eestis kuskil 10 000 inimest, siiski omajagu. Rohtusid on ka vaja neist sajal protsendil ja need, mida mina taga ajan, on tänapäeval kõrvaltoimete vähesuse ja tõhususe poolest ühed parimad. Mis me selle kümne tuhande inimesega teeme siis? (Spoiler: ostan teise sama toimeainega ravimi ja loodan parimat, ajab ehk paar nädalatki nii läbi).

Enne, kui ahastusse langesin, ostsin muide endale pulmakleidi. Varrukatega, nagu tahtsin! Valge ja pitsilise. Seljas istus nagu valatult ja hiljem kleiti ära võttes nägin, et suuruseks oli märgitud XL. Käige kukele, ausõna, ma olen 170 cm pikk ja kaalun 70 kg, jätke mu hing rahule! Jah, ei ole peenike, aga pulmakleite valides tuli välja, et minusugustele paksudele kleite ei õmmelda – ei läinud kleidid tagant kinni, ei olnud “teie suuruses”, küll aga olid “need on teile väikesed” kleidid.

Ainus koht, kus tõesti oli tasemel, kiire ja väga meeldiv teenindus ja kus mind end halvasti tundma ei pandud, oli Veronique salong Tallinnas. Soovitan! Sealt kleidiga lahkusingi. Arvasin, et seal on kõik kleidid üle mõistuse kallid, aga enda oma sain 525 eurtsi eest – mahtusin täpselt eelarvesse. Olin varem kindel, et never ever ma ei kuluta kleidile sellist summat ja tellin parem Hiinast (Hiina ikka tohib suurtähega kirjutada v), aga siin ma nüüd olen 😀

Kuidas ma ükskord pulma planeerisin

Justnimelt pulma, sest pulmapidu ei tule! Elagu pulmapidu!

Ei, aga päriselt – 20-aastasena unistasin suurest mõisapulmast tuvide, suure kleidi, ilutulestiku ja kogu shebangiga, aga ajapikku soovid muutusid. Nüüd tahaks lihtsalt kahekesi registreerima minna. Noorena olin täiesti kindel, et MINU pulm küll Õnnepalees toimuma ei saa, kui mage! Aga arvake ära, kus registreerime?

Mind Õnnepalee enam üldse ei morjenda, nagu ka potentsiaalse kleidi välimus, pulmakimp, kingad või muud pisidetailid. Pulma korralduslik pool mind ka suurt ei huvita, tundub pigem tüütu. Vedas, et õnnestus ka peika veenda selles, et ta ei taha suurt möllu ja eelistab selle raha eest remonti teha!

Kahekesi me registreerima siiski ei lähe, sest pikkade kaalutluste ja arutelude tulemusel leidsime, et kõigil on lihtsam, kui kutsume vanemad ka – jääb ära hilisem sita ventilaatorisse lendamine, kui vanematele uudist teatavaks teeme.

Mis mul siis siiani tehtud on: mitte midagi. Okei, olen tasunud ettemaksu fotograafile ja tellinud segadushoos Aliexpressist mingi hõbedase oksakese juustesse, aga pole endiselt õrna aimugi, kust saada näiteks kingad ja kleit, peigmehe ülikond, kellel lasta teha meik? Plaanisin enne kleidiostu aktiivselt kaalu langetada, aga olen karantiinis ainult kosunud, nii et thats that. Kingi tahaks mingeid madalaid ja mugavaid, aga selliseid tundub, et ei toodeta pruutidele.

Käisime sõbrannaga pulmakleite proovimas ja kuigi tundsin end kohevates printsessikleitides tõeliselt ilusana, siis peab ikkagi tõele au andma – printsessikleit viie seeliku ja tuhande Swarovski kristalliga ei ole mina. Tahaks midagi lihtsamat ja elegantset, samas ei tahaks palju raha maksta, sest isegi mõne üksiku külalisega pulm läheb mitu tonni maksma, narr oleks kleidi eest kilo välja käia.

Ühesõnaga pulmani on veidi üle nelja kuu ja ma olen ainult tagumikku diivanil laiaks istunud. Õnnepalee oli koroonaga seoses suletud ja pulm tundus napilt ärajäävat, sest avaldusigi ei saanud viia, aga paari päeva pärast see siiski juhtub (meil on isegi riigilõiv makstud, tagasiteed pole) ning peab vist tegutsema hakkama.

Teen siia nimekirja kõigest vajalikust, kas olen midagi unustanud?

Fotograaf – ✔️

Restoran – ei ole valitud, mõtlesin Cher Ami peale, on keegi käinud?

Kleit – puudub, Anna-Bellas käidud ja sealt ei soovi

Kingad – ei ole

Sõrmused – teeb tuttav kullasepp

Soeng – teeb sõbranna ♥️

Meik – ei ole õrna aimugi

Kimp – mõtlesin hollandlase Peteri peale Rotermannist. Ütlen, et fotosessiooniks vaja, siis pidi odavamalt saama 😀

Peika ülikond – pole

Ehted – ei ole mõelnudki

Kutsed – tellin paar lihtsat kutset ilmselt Sipelga Letterpressist

Pulmaauto – ei ole

Videograaf – ei ole, tegelt võiks ju mingi klipikese teha, aga ei ole uurinud, mis see teenus maksab

Hilisem hotell – ilmselt Laulasmaa spaa

 

Kuidas ma ükskord imestasin selle üle, et inimesed raamatuid ei loe

Viimasel ajal märkan, et inimesed uhkustavad sellega, et nad ei loe raamatuid. Täiskasvanud inimesi mõtlen, mitte pubekaid, kellele nagunii ükski asi ei meeldi. Minu isiklik lapseke luges muide ka lapsepõlves vägagi edukalt, aga paar aastat tagasi lõpetas ja pole lugemise juurde tagasi pöördunud, vaatamata ema hädaladamisele ja heale eeskujule.

Mis juhtus ja millal raamatute mittelugemine lahedaks muutus? Millega seda põhjendatakse? “Olen liiga tark, et lugeda, vaatan parem kiire video” või? Nagu näete, on mul ainult arvukalt küsimusi ja mitteüldse vastuseid.

Päris piinlik, read a fuckin book, inimesed.

Veel midagi, millest ma raamatute lugemisega seoses aru ei saa – lugemisväljakutsed. Okei, selliseid, kus tuleb ütleme nädalas üks raamat läbi lugeda, mõistan, aga mingid kiirkorras “loen raamatu päevas” jooksutamised, milleks? Nauditav võiks ju lugemine olla, mitte mingi maraton. Samas, tuttav postitas instagrami #12booksin12months, see jällegi teisest küljest naljakas – #3booksin3years ei taht teha?

Tuleb välja, et raske on mulle meele järele olla, küll loetakse liiga palju, küll liiga aeglaselt või üldse mitte 🤷

Kuidas ma ükskord lapse haigusega püüdsin toime tulla

Ma pole suurt kellegagi lapse diagnoosi veel jaganud, sest ei oska kuskilt alustada – tõesõna ei tea, kuidas lähedastele uudist serveerida ilma, et nad töinama ja ennast haletsema kukuks ning sõpradele pole justkui leidnud sobivat hetke ütlemaks.
Ei tahaks üldse krüpteeritult rääkida, aga samas ei ole huvi ka lapse diagnoosi internetti laotada, nii et kui keegi lähemalt midagi teada soovib, siis teab, kust mind otsida. Lood on sellised, et rohtu peab suure tõenäosusega elu lõpuni sööma ja haigus, hetkel tundub, mõjutab nii mitmeid eluvaldkondi, et pole päris selge, kuidas tulevik välja nägema hakkab. Mõnel allub edukalt ravile, mõni otsib aastaid sobivat rohukombinatsiooni, üks kasvab välja ja haigus kaob sama ootamatult kui tuli, teine sureb lõunauinakut tehes ära.

Kui nägin digiloost arsti pakutud diagnoosi, võttis jalust nõrgaks küll. Tükk aega olin selles eitusfaasis, et ehk ikka saab kõige koledama uuringutega välistada, äkki päris nii hull ei ole, äkki ütleb arst midagi muud, äkki uuritakse veel ja kõik laheneb. Üldse ei ole ega saagi vist olla oma elus selles punktis, kus oled valmis lapse kõhedat diagnoosi kuulma. Ei tea ka napilt kedagi, kellel see haigus oleks ja pole elus sellele mõelnud (ja ma olen ülemuretseja ja mõtlen KÕIGELE). Paari nädalaga olen veidi kohanenud ja suure tüdruku püksid jalga pannud, aga hirmus on ikkagi, sest haigus on nõnda salakaval, et isegi öösel magades ei lase olla. Kardan, et lapsega juhtub midagi just öösel või kui mind ei ole juures. Kardan, et ei tule kooliga toime (kaheksanda klassi lõpp ja eriolukorrast tulenev koduõpe ei soosi üldse uute kangete rohtudega alustamist, mille kõrvalmõjud on muuhulgas ärrituvus, viha, ärevus ja suitsiidsed mõtted), kardan, et laps peab elus haiguse pärast järeleandmisi tegema või millestki tähtsast loobuma ja et rohud ei mõju ja haigus on juba pöördumatut kahju teinud. Kardan koolis õpetajatele öelda ja ei olegi seda veel teinud, sest ei suutnud otsustada, kas peab – arst soovitas pigem mitte just sotsiaalsetel põhjustel, et hakatakse tõrjuma, aga eriolukorra lõppedes siiski ütlen (lisaks olen tundlik terviseinfo rändama mineku osas ja ilmaasjata ei tahaks jagada). Kardan puuet taotleda. Kardan, et lapse haigus on kuidagi minu süü.

Samas on mul hea meel, et laps saab ravi ja et jõudsime asjale jälile. Paljudel juhtudel jääb see tõbi pikalt diagnoosimata, sest sümptomid ei ole alati silmaga nähtavad, aga seespidiselt teevad liiga. On hea meel, et tagantjärgi saab lahtised otsas kokku viia. Et saame vajadusel finantseerida eraõpetajaid ja psühholooge ja abivahendeid. Et laps magab õndsat und, kui mina suurest ärevusest kell viis ärkvel olen. Et see ei ole kõige hullem haigus, on hullemaid.

Viimased pool aastat on täis olnud halbu uudiseid. Minu enda tervis veab järjest alt ja koroonaga seoses peatatakse ravi, mis niigi sada korda edasi lükkunud ja mida vaja teha ASAP, lapse retseptirohtudel olid tarneraskused vist veel enne eriolukorda ja rohtudeta jääda pole variant, eriolukord ise koos selle majanduslike tagajärgedega ja veel sada häda, mis blogivalgust ei kannata. Mul läkski vist aastaid liiga hästi, et tõsi olla.
Ebameeldiv on muuhulgas ka see, et pole selge, mis koroonaga seoses pulmadest saab. Me Naabripoisiga abiellume, jah, väike silver lining (vt ka: hõbedane liin, nagu mingi filmi subtiitritest nägin).

Kuidas ma ükskord kümme aastat tagasi kerisin

Fun fact: otsisin paar päeva tagasi blogi arhiivist 2009. aasta pilte ja komistasin selle postituse otsa. Mõtlesin siis, et normulks, hea küsimustik, mida kümme aastat hiljem võrdluseks täita ja suunurki kergitada. Nüüd hakkasin suure hurraaga pihta ja I kid you not, KÕIK vastused on samad. 10 aastat on möödunud ja midagi pole muutunud.

Mida iganes.

 

Kuidas ma ükskord maja ostsin

Teate, kui elu oli keeruline, sissetulek ebastabiilne või puha olematu, laps väike, ülikool pooleli ja kogu selle kupatusega tuli üksi hakkama saada, blogisin palju tihedamini, sest nii sain pisikese hingetõmbepausi ja asjad enda jaoks ka lahti kirjutada. Nüüd on aga kõik nii hästi, et polegi millestki hinge tõmmata. A võiks ju rohkem kirjutada ikka! Shoulda woulda coulda…

Igatahes, majaost juhtus, lõpuks! Me pole veel saanud sisse kolida, sestap ei ole päris hästi kohale jõudnud, et päriselt ka majaomanikud oleme, aga küllap tekib selge arusaam siis, kui esimest korda ööseks saame jääda. Mismõttes ma elan mere ääres? Metsa ja kõrghaljastusega ümbritsetult? Nali naljaks, aga ma polnud oma ligi 30-aastase elu jooksul kordagi mõelnud sellele, mida “kõrghaljastus” tähendab, enne kui maju hakkasime vaatamas käima ja avastasime, et suurem osa neist asuvad: põllul. Siis sain aru, et no can do, kõrghaljastus peab olema.

Maja on projektikas kahtlemata, aga heas korras ja remonti ei nõua, ainult siseviimistlust enda maitsele. Tube on 6, on ka saun, suur terrass, panipaik ja majapidamisruum! Viimane tekitab minus vist kõige enam elevust, sest saan sinna silma alt ära panna pesumasina ja kuivati (ei ole öko ja ei ostaks, aga meil on puitmaja ja seal pesuga õhku niisutada ei tohi – läheb mädanema), mopid, lapid, matšalkad, tekitada sinna väikese sahvri oma varude jaoks (varude üle olen ka VÄGA elevil – go varud!) ja igatahes jah. Ülakorrusele paneme küll vaheseina, et oleks rohkem tube ja vähem kasutut suurt avatud pinda. Plaanin igatahes kõigest enne ja pärast pildid teha ja jagada siin kogu seda maja üles vuntsimise protsessi. Kavatsen võimalikult palju ise teha – esiteks muidugi sellepärast, et eelarve pole kummist ja teiseks tahaks ära kasutada juba olemasolevat kraami, enne kui oot torman ostma. Kõige viimasteks töödeks jätame ilmselt kogu põranda vahetuse – ideaalis tahaks ühesugust täispuidust põrandat ning vannitoa remondi, sest see on kõige kulukam. Oli mõte olemasolev saun välja lõhkuda ja ehitada uus saunamajakene hoovi. Vana sauna asemel tuleb lihtsalt avaram vannituba ja loomulikult lõvikäppadel vann.

Mõtteid on selgelt rohkem kui ressursse, et neid mõtteid ellu viia ja eks on pisut hirmus ka, aga usun, et saame hakkama. Olen juba valmis selleks, kuidas kõik külalised meid roojaga üle kallavad ja hakkavad hüva nõu andma, millise maja tegelikult ostma oleks pidanud ja mis me kõik peaksime olemasolevas muutma, nii et loodetavasti suudan hüva nõu andmisele silma kinni pigistada. Soolaleiva teeme soojemal ajal ja aias, sest meil on nüüd päris oma aed ja me saame!

Maja tõtt öelda lausa nõuab ka koeravõttu ja ma nii kohutavalt tahaks mopsikest, aga siiski kardan, et kaht suurt projekti korraga ei ole mõtet endale selga vinnata. Koer tahab ikkagi hirmus palju tähelepanu saada ja kardan, et ma ei ole hetkel valmis. Teistel pereliikmetel õnneks ei saaks koerast rohkem ükskõik olla, nii et vaevlen üksi oma koeraunistustes 😀

Nii me siin oma päevi õhtusse veeretame. Järgmisel aastal blogin jälle 😀

Kuidas ma ükskkrd 2017. aasta kokkuvõtet tegin

Appikene, kell 21.42 meenus, et olen unustanud oma iga-aastase kokkuvõtte kirja panna!

Mööduv aasta oli igatahes ja kahtlemata õnnelik! Kõik pereliikmed üldjoontes terved (peremees küll murdis jala, aga see on tänaseks ilusti paranenud), rahaline pool jällekord tõusvas trendis, kehakaal kahjuks samuti. Reisitud sai lausa mitu korda! Lapse koolivahetusega kaasnaneud stress ja segadus leidis leevendust, armastust on meie peres endiselt meeletult ja põnevaid uudiseid jätkub ka uude aastasse, nii et stay tuned, sõbrad. Ma ütlen tihti mingi teemaga seoses, et stay tuned ja siis ei puuduta seda teemat enam kunagi, aga luban, et seekord kindlasti infot jagan. See on ka mu ainus lubadus uueks aastaks, ma pole suur lubadustemees.

 

Head uud aastat, armsad inimesed! (Mitte-armsaid siin ei käi). Järkal aastal näeme!

Kuidas ma ükskord panin kirja 30 fakti endast

Blogija või asi, postitan kord sajandis… Mul oli tegelikult, nagu ikka,  mitu head mõtet blogiposti tarvis, aga nii kiiresti kui need tekkisid, need ka meelest läksid. 30 fakti on aga universaalne teema! Kunagi ammu olen ka mingeid fakte ritta ladunud, aga nüüd olen vanem ja elukogenum, äkki ka faktid teised.

  1. Ma olen SUUR tšillientusiast ja ei söö ühtegi soolast toitu ilma tšillipipra või hot sauce‘ita. Ilma naljata, ennem suren nälga.
  2. Vaatamata oma suurele armastusele, olen värskete tšillipiparde vastu kergelt allergiline ja kattun pärast piparde söömist üleni punaste sügalevate laikudega. Totally worth it.
  3. Minu blogihobist teavad väga vähesed. Kui sõber TK hiljuti blogi kohta uuris, läksin lausa ärevaks – KUST TA OMETI TEAB?! Siis meenus, et ise rääkisin juba ammu.
  4. Olen väga lühinägelik ja ilma prillide/läätsedeta hakkama ei saa – silmad on umbes miinus viis.
  5. Avastasin hiljuti uut tervisetõendit taotledes, et aastal 2012 on keegi arst pannud mulle diagnoosiks “tselluliit” 😀 Ei tea küll, et oleksin selle murega kuskile pöördunud.
  6. Kehakaaluga kimpus juba lapsepõlvest. Nüüd, päriselt paks olles, tahaks muidugi olla tolle aja paks, mitte nagu praegu 😀
  7. Ma ei talu silmaotsastki, kui keegi mu kehakaalu kommenteerib, sest arvan, et see pole kellegi teise asi. I will cut you.
  8. Minu jaoks on tülgastav, kui keegi minu silme all hambaorgiga oma hammastes urgitseb. Ilmselt mu suurim pet peeve.
  9. Nooremana kujutasin oma pulmi ette suures valges kleidis, mõisas, tuvide, kellade ja viledega. Nüüd peaks mulle peale maksma, et sellises tsirkuses osaleksin, minu jaoks liialt suurustav ja teatraalne. Peika on seejuures uhkete pulmade mees, nii et ei ole asi selles, et end elukaaslase soovide järgi sätiksin.
  10. Olen (vist) juut. Sada prossa kindel pole ja isapoolsetelt sugulastelt on raske ka üle küsida, nii et teeme lihtsalt nii, et olen.
  11. Olen ilge juut. Ma ei raatsi endale mitte midagi osta ja pean seda juba sõprade eest varjama, kuigi nad ilmselt on aru saanud, sest häbi on olla selline kooner. Mul praktiliselt ei ole uuena ostetud riideid-jalatseid ja nii palju, kui kannatab, ostan ka muu vajaliku taaskasutusest. Ma ei käi niisama ajaviiteks šoppamas.
  12. Oma juutluse juures raatsin siiski kulutada sõbrannadega kohvitamisele, regulaarselt enda maniküürile, pediküürile ja ripsmetele, sest pean töö tõttu paraku esinduslik välja nägema. Varbaid kliendid küll ei näe, jah, see juba minu eralõbu.
  13. Olen väga socially awkward penguin, kuid üritan seda varjata. Mõtlen endast kui ballsyst tädist, lootuses, ehk hakkab see ka väljapoole nõnda paistma.
  14. Ma ei oska absoluutselt ei laulda ega tantsida. Kui laulmist veel õnnestub  vältida, siis tantsimist mitte alati – proovige kuskil üritusel, kus kõik peale teie tantsivad, süstemaatiliselt keelduda.
  15. Ma ilmselt paistan tihti selline… oraga tagumikus 😀 Ma saan ise ka aru, et paistan, aga ei oska selle vastu ka midagi ette võtta. Mõni kohe on hea ja vaba suhtleja, kuid mitte mina.
  16. Õppisin jalgrattaga sõitma alles 27-aastaselt.
  17. Söön suurema osa ajast taimetoitu hclf viisil ja mulle täiega sobib. Vahel eksin küll mõne maiusega või millegagi, mis juustu sisaldab, sellepärast end ka suurejooneliselt veganiks ei tituleeri.
  18. Mul on 6 ametlikku töökohta.
  19. Külmetan harva – pigem on mul alati palav. Kui teised juba villamantlitest, sallides ja mütsides ringi lasevad, olen ilmselt veel paljasääri.
  20. Mul oli aastaid huulerõngas, kuid pidin töö tõttu sellest loobuma. Keegi ei öelnud küll midagi, aga endal oli imelik sellisena kliente esindada.
  21. Teadsin juba 12-aastaselt, kelleks saada tahan. Sain ka!
  22. Loen võrdlemisi palju raamatuid, nii eesti, inglise kui vene keeles. Vaatamata sellele, et lapsepõlvest on meile sisendatud, et nii teha ei tohi, meeldib mulle enim lugeda söögi kõrvale. Toit maitseb niimoodi palju paremini!
  23. Rasedana isutas hirmsasti värskete puuviljade ja marjade ning praepelmeenide pihta. Käisin iga päev turul, ostsin kilo maasikaid ja kilo mureleid ning nosisin lugemise kõrvale.
  24. Mu lemmiksöök on ilmselt kartul.
  25. Mulle ei meeldi jõulud, aastavahetus ega jaanipäev. Tunnen end siis ahistatuna sellest, et peab justkui midagi tegema ja kuskile minema, aga mu lemmiktegevus on kodus raamatuga diivanil vedelemine…
  26. Pean end väga kannatlikuks inimeseks, konflikte ma ei salli. Paard korda aastas löövad lained aga pea kohal kokku ja hakkan kodus räuskama ja nõusid loopima.
  27. Talun väga halvasti alkoholi, enamasti hakkab mul paha juba pärast paari drinki.
  28. Jätsin suitsetamise maha juba pea neli aastat tagasi Allen Carri raamatu lugemise tagajärjel.
  29. Mul on juhiluba juba 8 aastat, aga sõitma hakkasin alles paar aastat tagasi.
  30. Mulle hullult meeldib pesu pesta ja triikida! Ainult suurte asjade, nagu voodipesu ja laudlinad, triikimimast ma ei salli. Sellegipoolest triigin vist vaid paar korda aastas.