Kuidas ma ükskord sõprade jaoks aega ei võtnud

Mul on elus kahtlemata mitmeid suuremat ja väiksemat mõõtu probleeme, kuid kui peaksin neist edetabeli tegema, püsiks esikohal kindlasti võimetus lasta lahti. Go figure, kas isata kasvamine on sellele murele lisasügavust andnud või ei (raudselt on, kõik teavad, et daddy issues on iga häda alus!). Jalutasime eile sõbrannaga mööda Kalaranda ja jõudsime tõdemusele, et mitte ühtegi – toonitan, ÜHTEGI!, lähisuhet ei ole me lõpetanud selgelt ja konkreetselt, ilma, et järgneks mingi väiksem või suurem ajude nokkimine, nutt, hala, sada tagasipöördumist ja akna juures ohkamine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, eelnev oli väike sissejuhatus asjaolule, et panin järjekordselt wordpressi otsingusse “Siim” ja lugesin läbi kõik, kus kunagist sõpra maininud olen. Resultaadist olin isegi imestunud – julgelt üheksa kümnest postitusest rääkisid sellest, kuidas “pidime Siimuga kokku saama, aga jälle polnud aega”. Küll ei jõudnud, sest vaatasin kodus peikuga filmi, küll teadmata asjaoludel, kuid näha oli, et kohtumiste vahed kasvasid teinekord pikemaks kui tohtinud oleks. Ja mille nimel?! Et vaadata filmi või teha mida?! Mida tähtsamat oli mul teha, kui veeta aega oma parima sõbraga?! Augud hinge jäävad teatavasti mälestustest ning viimased on kõik, mis mul praeguseks hetkeks temast on. Oleks siis vaid rohkemgi, tühja neist lisaaukudest.

Teadnuks siis, et kui olemasolevat aega targasti ära ei kasuta, ei teki uut aega kusagilt maagiliselt juurde, aga sellest tagantjärele tarkusest kunagise sõbra suhtes kasu enam ei ole. Küll aga loodetavasti on siiani olemasolevate pihta – panen kohe heaga endale südamele.

Üks vanadest postitustest rääkis sellest, kuidas leppisime Siimuga kokku, et enne tema sõjaväkke minekut veedame võimalikult palju aega koos, sest pärast ju enam ei saa. Little did we know, et pärast ei saanud hoopis teistsugustel põhjustel. Alates ta ajateenistusest me ei näinudki enam.

Sõbral oli vanasti kombeks tuua mulle üht teatud sorti mahla, mis oli mu lemmik. Avastasin hiljuti, et ei mäletagi enam, mis mahl see oli ning see asjaolu tundus hirmus, sest ajaga kustuvad paratamatult mingid infokillud, mida igapäevaselt enam ringluses ei hoia. Ei meenu seegi, kas ta jõi kohvi ning kui jah, siis kuidas, oli ta öökull või lõoke ning kas sõi vürtsikat toitu või sinihallitusjuustu… Mahlavärk jäi aga painama, nii et palusin ühisel sõbral välja uurida, kas Siimul on meeles. Oli küll. Gutta punaste viljade mahl oli. Rõõmustasin päevi selle pihta.

Sõbrad on ka jaotunud nendeks, kes mäletavad mind ja Siimu koos ning hilisemateks, post-Siimu aega kuuluvateks. Nägin hiljuti endist peikat, kes kuulub sinna Siimu-mäletamise aega ning tühjast-tähjast rääkides küsis ta järsku, kas igatsen Siimu väga. Tahaks öelda, et silm ei tõmbunud märjaks, aga tõmbus ikka 😀 Nii ta kipubki olema, räägid uutele sõpradele inimesest, kes kunagi mu elus figureeris ja näed, et nad ei saa päris hästi aru, mis omakorda on mõistetav muidugi. Ta oli mu favourite person of all time in the history of ever, ka neli aastat, kuus kuud ja 27 päeva hiljem… ikka on.

Kuidas ma ükskord 2015 vastu võtsin

Oma kamp on ikka ainus varjupaik ning vaatamata sellele, et võivad muutuda asukohad ja elukorraldused, ei muutu inimesed, keda hästi tunned ja kelle juurde ikka tagasi pöördud. Eelnev pidi olema osa mu kõnest, mida plaanisin aastavahetusel sõpradele pidada, aga et mul läks meelest suurem osa jutust, mida kavatsesin edasi anda, tuli kõne umbes stiilis “toredad olete, sõbrad”.

Uus aasta tuligi oma inimeste puntras ja rohkem ma rahul olla ei saakski. Pärast mu viimast postitust laekus üllatavalt palju vastukaja, et ma ikka vastu peaks ja hakkama saaks, ju jäi mulje, et mul on kõik väga kehvasti. Üldse mitte, vastupidi – olen eelmisel aastal armunud olnud, minusse on armutud, mind on hoitud, ma olen hoidnud, naernud, õppinud, nautinud… väikesed õnnetud hetked sinna sekka on eimiski kogu õnne juures, mille osaks on mul olnud au saada. Parim sõber heitis ette, et kirjutasin temast kui tülikast faktorist ja jätsin välja kõik rõõmsad seiklused (mis esiteks pole õige, kirjutasin ju, et käisime restoranis :D) ja küllap osa sellest tõele ka vastab. Sai lihtsalt selline kokkuvõte seekord, kirjutatud ju oma ajas ja tujus…

Kurb on hoopis see, et esimese jaanuari hommikul leppisime parima sõbraga kokku, mida kõike järgneva kümne päeva jooksul koos korda saadame – käime sushis, kinos, pargis lumemöllamas ja kohvikus ja… kurb osa selle juures oli fakt, et mõlemad teadsime, et ühtegi neist eelmainitutest aset ei leia ning me ei kohtu enam määratlemata ajaks. Nii oli lihtsalt hõlpsam laiali minna.

Kuidas ma ükskord 2014 mööda saatsin

Paramparaa, on aeg!

See on teine kolmas neljas viies kuues seitsmes versioon minu aasta kokkuvõttest. Esimene oli nii õnnetu ja nii kinni maikuus, et isegi eelnevate kuude juurde tahtsin märkida “aga siis ma veel ei teadnud, mis maikuus juhtub!”, et selle pidasin targemaks redigeerida. Teine oli juba parem, kuid paar päeva hiljem järele mõeldes ka siiski emosem kui mulle meeldiks. Kolmanda puhul läks käiku juba vana hea “seitse korda mõõda” tarkus. Neljas oli täpselt parajalt rõõmus, ent sealt edasi läksid draftid jälle emoseks tagasi… ei saa vist tuuleveskitega võidelda.

Jaanuaris sain 25 aastat vanaks ning selle auks ulgusin ämbritäite kaupa pisaraid ja nuuskasin kilomeetrite viisi salfakaid puruks, pidasin maha oosam väikese peokese, lisaks igatsesin parimat sõpra ning rebisin iseendal hinge puruks. Saatsin ka kirja, mis ei saanud kunagi vastust ja jätsin lambist maha suitsetamise. Trennis käisin regulaarsemalt kui kunagi varem (või hiljem).

Veebruaris käisime Jevkuga Tartus foorumi sünnal, kus mina kaotasin nii Jevku kui oma sukkpüksid. Viimased õnneks leidsin, Jevkar oli minu toibumise ajaks paraku juba Tallinnas ning vandus, et ei tule minuga iial enam Tartusse. Mäletan, et sõbrapäeva veetsin üksi Vapianos pitsat süües.

Märtsis oli mulle tekkinud Kirjasõbranna, kellega Tartu öös ka lõpuks kohtusime, sugugi mitte viimast korda. Muud tarka ei teinudki, kuigi oleks pidanud – magistritöö usinast kirjutamisest oleks tol hetkel olnud palju kasu.

Aprillis tegin midagi, mida hakkasin aasta lõpus aina tihedamini – olin levist väljas. Vedelesin pahas tujus voodis ja ei tahtnud kedagi näha, sest sain juba aru, et ei jõua eladeski tähtajaks valmis oma makatööd ja kõik on pekkis.

Maikuus armusin.

Juunikuus olin siruli maas, sest someone took L out of LOVER.

Juulis trippisime sõpradega ringi, hakkas uus eluperiood pealkirjaga “Tülitsemine bestikaga” ja mina üritasin minimaalselt üksi olla, et mitte mõelda ripsmetest mu põse vastas, esimestest trammides ja kohtingutest. Justkui õnnestus, aga on asju, millest ei saa enam kunagi tagasi pöörduda ja reise Viljandisse, pärast midagi meie sõbrad meid vihkavad 😀

Augusti kohta kirjutasin õnnetut emojuttu, mille olen siin redigeerimise käigus õnneks kustutanud, kuid ajaloo huvides mainin ära, et see eksisteeris. Tookord tulid taaskord appi mu vahvad sebrad, mistõttu polnud mahti kodus käsipõsakil aknast vahtida – pidi võtma viimast suvest, kontsertidest, teineteise seltskonnast.

Septembris jäin ilma järjekordsest armukivist, leidsin uue sõbrakese, et täita tühja kohta bestika sildi all, tülitsesin bestikaga nagu homset ei oleks, elasin elu keeruliseks ja jõudsin ikka natuke omakeskis kurvastada ja “tema ripsmed minu põse vastaaaas” juttu mõelda.

Oktoobris kaotasin eelmisel kuul tekkinud sõbra, sest ei läinud mitte, käisin bestikaga tema sünna puhuks restoranis õhtustamas (hea aeg), rebisime bestikaga teineteist mentaalselt kildudeks (halb aeg). Õnneks sain käidud vähemalt iga-aastasel Halloweenipeol ning jõudsin ka Tartusse Kristit välismaale elama saatma.

Novembris täitus aasta mu trenniskäimisest, mida tähistasin ilmselt pitsa ja burksuga, sest …..blablabla, such emo. Ma ei saaks isegi öelda, et oleksin olnud õnnetu või ulgunud – lihtsalt eksisteerisin ja ei mõelnudki õieti millegi peale. Võib-olla on hea, et lugesin läbi mingi lollaka eneseabiraamatu.

Detsembris pidasime peremehe sünnipäevapidu, mis seekord oli Minecrafti teemaline ja õnnestus sada prossa – lapsed olid rahul, kord elus isegi sõid toitu ning minul oli lihtsam pidu korraldada, sest Georg oli abiks. Juhtus tähtis moment mu elus, kus ärkasin ühel hommikul üles ja sain naaaatukenegi aru, miks endise parima sõbraga läks kõik nagu läks ning hetkekski oli kergem olla. Paraku ainult hetkeks, sest järsku tundsin end kogu maailmas täiesti ihuüksi, aastavahetuseks null plaani, ilma bestikata, ilma sõpradeta ja olles maha surunud esimese päästva mõtte joosta kurtma… ma isegi ei tea, kuidas või mis nimega teda siin (või üldse) hüüda…ühesõnaga talle, kelle pärast hommikused trammid romantilise noodi said… ega see lause ei jätkugi kuidagi, püanti ei saabu. Tulin seda postitust kirjutama. Hea, et olin otsustanud sel aastal sünnipäeva mitte pidada, sest ilmselt ei tulekski sinna keegi, väga mõru ikka.

Kogu selle aasta vältel olen selgelt liiga palju igatsenud ja elanud mingis alternatiivses reaalsuses, selle asemel, et hoida nina all eksisteerivat. Võiksin ju lubada, et uue aastanumbriga ei võpata enam Kalasadamas asuvate kohvikute või Arctic Monkeysi peale, aga tean, et selliste lubaduste kaal on olematu – läheb üle siis kui läheb. Sama kehtib vist ka kõigi teiste keeruliste suhete osas mu elus, küllap mõnd inimest ongi normaalne viis aastat igatseda ja teisega mitte kunagi kompromissile jõuda. Kusagil oknotsembri paiku tuli meelde, et elan endale ning kõigi soove rahuldada ei saa. Mul oli siiski vapustav aasta, selle sõna igas mõttes ning kui ma saaks midagi muuta, siis… jätaks kõik samaks. Oleks ehk ise natuke inimlikum, soojem ja avatum ning ei ehitaks enda ümber kilomeetriseid betoonseinu. Viimane jääb ka uue aasta eesmärgiks.

Head vana aasta lõppu, kallid!

Kuidas ma ükskord sügisest wishlisti koostasin

Ja ei kuulunud sinna ükski kübar või veinipunane kampsik, vaid see, et öised kõned parimale sõbrale poleks enam tülitsemised, vaid sama sisuga, mis vanasti: “Tsau, ma olen vanalinnas ja mul on igav, sisusta mu 10 minutit!”. Ja et need 10 mintsa saaks sisustatud nii, et pärast ei kuuleks ma, kuidas ajan suust kohutavat rooja. Olen tõesti degradeerunud, peaks rohkem ENEt lugema, seda enam, et sügisene kaamos soosib seda tuntud klišeed, et jalad pleedis, tuli kaminas ja raamat süles.

Ilmselt seoses sellega, et lähedane sõbranna sai äsja emaks, olen jälle haiglasel kombel emotsionaalne – väikese Kõhu-Piia (kes pole enam ei Kõhu ega Piia, aga ma jätkan siiski Piiaks hüüdmist) pihta, sest nunnu armas beebi utipluti, Kaksiku ja tema kavaleri, kellel sai 2 aastat ning kes vahvaid paarikesipilte instavad, sügise, sest lehed ja vihmane ning teate küll kõiki neid tumblri hubaseid pilte auravast tassist, kus väikesed vahukommid sees ulbivad… (teate ju, ma ei ole ainus, kes on nende piltide hingeeluga tuttav, ega? :D). Peaks suures tuhinas juba jõulukingid ära ostma, enne kui aur üle läheb. Liigutada küll üldse ei jaksa, sest sügisromantiline ilm on reaalsuses pime, külm ja tuul – ei, aitäh, parem laman.