Kuidas ma ükskord jälle blogisin

Jep, olin eemal enam kui aasta aega. Pikim kirjutamisvaba aeg kogu mu blogikarjääri jooksul.

Algul jäi asi selle taha, et ma ei leidnud aega, et sorteerida pilte Tai reisist. Postituse kirjutasin valmis, pildid aga jäidki ootama. Seejärel jäin pikemalt mõtlema selle üle, kas ja mis vormis ma üldse blogida tahan. Olen oma ajaveebi pidanud juba 15 aastat ja kirjutanud suuresti harjumusest. Kas mulle üldse meeldib kirjutada? Ma isegi ei tea.

Algusest peale ei olnud mu blogil sügavamat sisu kui “ärkasin-kratsisin-heitsin magama”, seda esiteks seetõttu, et 15 aastat tagasi vaat et polnudki temaatilisi blogisid ja teiseks – ma teen tõsist tööd, kus arutlen tundide kaupa väga tõsistel teemadel. Blogis lihtsalt ei taha. Fotos, kulinaarias või reisimises ma erilisi saavutusi ei oma, beebisid mul ka pole ja lisaks ei soovi ma end ja oma peret blogis näidata. Ei saa ka, vt: tõsine töö.

Seetõttu tundub, et tänapäevane blogiformaat lihtsalt pole mulle ja minu senine on end samuti ammendanud. Üldse ei oska öelda, mis siis blogimisest saab.

Aga nüüd vähe huvitavama juurde – kuidas mul siis läinud on? Ma ei tea, kas see kedagi ka huvitab, aga endal on küll tore teiste comebacke lugeda.

Me oleme Naabripoisiga siiani koos ja otsustasime Tallinna külje alla maja osta! Seniks, kuni ideaalset pesa otsime, kolisime ära kodukohast ja elame sealsamas pealinna külje all 105-ruuduses kahekorruselises korteris. Ikka koos Peremehe ja kass Sabaga. Ruumi on hirmus palju, elame metsa all ja järve ääres.

Peremees on juba 12 ning vahetas kolimise tõttu kooli, mis oli kõigile üllatavalt raske, aga vaikselt loksub elu paika. Mina muutsin tuhat korda meelt oma karjäärivalikute osas, sain aru, et advokaadibüroosse ma oma jalga ei tõsta unless olen ise büroopidaja ja et mul juba on see unistuste töökoht hea palga ja arvukate klientidega olemas.

Küpsetan peas mõtet doktorantuuri astumisest ja koera võtmisest. Beebisid veel ei plaani, sest enne peab pulmi pidama ja üldsegi olen emaks saamiseks liiga noor.

Endiselt olen suitsust prii, juba üle kolme aasta vist. Trenni enam aga üldse ei tee, ent õppisin jalgrattaga sõitma ja ehk ühel ilusal päeval sõitma ka lähen 😀 Toitun taimedest, aasta algusest juba. Pole end elus paremini tundnud!

Selliselt me elame. Ei osanud arvatagi, et elus võib kõik nii stabiilselt hästi olla!

Kuidas ma ükskord päevi õhtusse saatsin

Viimaseid kuid on mul veel luksust kodukontoris pajaamas töötada, peremehele kolm korda päevas sooja sööki vaaritada ning soccer mom‘i kombel last õhtul trennist tuua. Lähikondsete, eriti mu ema seas, on levinud arvamus, et kodus töötamine võrdub tundidepikkuse sügamisega, nii et palun väga – nii näeb välja töötava 10-aastast kasvatava ema argipäev. Mõistagi ei ole päevad vennad ja pool ajast toimetab Georgi trennist toomiste ja õppimise kontrollimisega tema isa, teinekord on mul hoopis kontoris- ja kohtuskäike, mistõttu peab peremees ise kalapulka praadima, aga üldpilt on alljärgnev:

6.00 – äratus. Ärkan kas koos peremehega ja teen talle hommikusöögi, kamandan hambaid pesema ja vaatan, et saaks kooli mindud või vahel, kui mul jaks täitsa otsas, ärkan kell 7 ning Georg peab siis hommikuks krõbinaid või võikut sööma.

7.30 – peremees on kooli läinud ja mina saan võimaluse käia pesus, süüa ja end päevaks valmis panna.

9.00 – 13.00 töötan. Kui pakilisi tööasju pole või elu sunnib, käin sel ajal ka trennis ja toidupoes.

13.00 – 16.00 teen peremehele lõuna, kamandan kodutöid tegema, ise jälle töötan kõrvalt arvutis.

16.30 – pimedal ajal saadan peremehe trenni ära. Trenni on viis korda nädalas, saatmist vastavalt: omajagu

16.30 – 19.00 – saan jälle natuke tööd teha, ilma, et keegi kõrva ääres seletaks.

19.00 – 21.00 – toon peremehe trennist, teen õhtusöögi, vaatan õppimisasjad üle, uneaeg on väiksematel siin peres fikseeritult kell 9, vähemalt koolipäevadel.

Ajaga pole sugugi priisata, ausõna. Õhtuti, enne kui uni ära võtab, saan peikaga vaid paar tunnikest aega veeta, aga nii vist täiskasvanud elavadki. Kuidas kevadest, kui tööpäevad enamjaolt kontorisisesed olema hakkavad, elu saab olema, ei tea üldse. Kuidas me siis hakkama saime, kui ma vahetpidamata koolis olin?! Magistriõppe lõpus küsis peremees, et kui mul ülikool läbi saab, kas siis on mul rohkem aega ka? Lubasin, et on, aga reaalsuses pean täpselt samamoodi kogu aeg õppima ning tunnen end sellepärast nõnda halvasti, ent küllap on siiski suurem osa lapsi niimoodi edukalt üles kasvanud.

Kuidas ma ükskord 26 sain

Kinkis uue Murakami
mulle sünnaks Kristjan Väli
mitu purki limpsi ka
et kurk ei saaks mul kuivada.

Ilusa käekirjaga
õnnesoovid maalis ta
kaardi sisse, mille ise
kutsudega kotti lisas.

Astusin ma pistikule
millest luulevormis read
kalleimale isikule
keda sõbraks pean.

Jep, mul ikka katus sõidab siin igavusest, et luulevormis sünnipäevast jutustan.

Kuidas ma ükskord Halloweeni pidasin

Kolmandat Halloweeni järjest viis reibas samm mind kostümeeriult Red Emperori, kus toimus annuaalne teemapidu. Inimesed ei väsinud üllatamast oma leidlikkusega ning minulgi oli enne pidu tühi nii pea kui rahakott, nii et tuli tegutseda sellega, mis käes – 50 senti maksnud traksid (Ladu), 3 eurot nahkseeliku eest (New Yorker) 3,50 kontsakingade (Humana, olid täiesti uued, such luck), 30 senti kaelarätiku (Paavli kaltsukas), 15 euri pluusi (H&M) ja 0 eurtsi bareti (ema oma, laenasin ligi aasta tagasi prantsuseteemaliseks teemapeoks ning tagasi ilmselgelt ei vii enam kunagi) ning miim oli sündinud.

Eelmisel aastal esinesin Ants Laaneotsana:

Ning veel aasta enne kassnaisena. Pange tähele, kuidas mu kostüümid aastast aastasse aina vähem badassimaks muutuvad, järgmine kord vist minek praemunana.

Seekordsest kostüümist jäid õnnetult järele traksid, mida proovisin Georgile selga ahvatleda, aga keeldus kapitaalselt, sest ka hipsterlusel jookseb kusagilt piir. Fain siis.

Kuidas ma ükskord kartsin, et sind ei ole siin

Leidsin mina endale siin uue sõbra. Täitsa legit sõbrake, kes paistis jagavat kõiki minu elulisi vaateid – nii veini, poliitika kui armastuse pihta, nautis 5nizzat (leida inimene, kes laulaks sinuga koos ukrainakeelseid lugusid, on pigem keeruline*) ja samu filme, mis minagi. Kirsiks tordile ka kogu see “just friends” ellusuhtumine, mis sobis mulle paremini kui korrigeeriv pesu. Täiskasvanueas sõprade leidmine on minu meelest kohati ulmevaldkonda kuuluv, eriti, kui koolid on lõpetatud ning tikkimisklubisse ei kuulu. Oma viga muidugi, et lahedate hobidega ei tegele, aga see on teema hoopis teise postituse tarbeks.

No ja I shit you not – kaks nädalat hiljem selgus, et ideaalne sõbramaterjal oli täis sedasamust. On ikkagi homofoob, pooldab surmanuhtlust, leiab, et ainus viis mehe ja naise suhtluseks on suguelundite kaudu ning ainuõige perekonnaseis “suhtes” ning on üldse need kaks nädalat ajanud mulle ämbritäite kaupa iba. Kohutavalt ebameeldiv avastus! Mitte, et mul sõpru vähe oleks, aga teate küll, et parem sada sõpra kui sada peesot ja nõnda edasi. Ei ole ikka ilmaasjata need olemasolevad sada sõpra juba aastaid selles staatuses. Nende juurde jäängi. Saan aru, et peikamajandus on üks suur loto, aga sõbramajandust peaks ju olema kergem hallata, ei?!

*tervitused siinkohal ühele, kes pole alates üheksandast oktoobrist mu kirjale vastanud. Sa tead, kes Sa oled!

Kuidas ma ükskord vigastatud sain

Eelkõige moraalselt, kui paar päeva tagasi bestikaga õndsalt mööda vanalinna ringi kepsutades koputas mu õlale neiu ning ütles: “Vabandust, teil on mingi plaaster tagumiku peal!”. Ja oligi, kurat, plaaster kannika küljes kinni. Sõber mu kõrval punastas, mina tänasin neiut, on ikka tublisid kodanikke tänapäeval alles!

Täna keetsin Georgile mannaputru ning see pritsis mu käsivarrele ja kõrvetas mind nagu mofo. Üldse putru ei armasta, aga manna on eriline pain in the butt, sest seda on võimatu ilma vigastusteta keeta – raudpolt loksub piim pliidile. Mulksub kõige madalamal kuumusel, korra keerad pilgu eemale ja motherfucker on juba põhja kõrbenud ning mööda elamist laiali!

Just seletasin sõbrale, kuidas igast minevikus aset leidnud suhtest, suhtekesest või afäärikesest võtad ikka midagi kaasa (mitte literally, see läheks paragrahvi alla) – küll õpid kohvi piimaga jooma, küll valgehallitusjuustu sööma, küll saad uusi lemmikartiste, küll uusi maailmavaateid. Ma ei tea, kellega deitima peaks, et õppida putru sööma – kui Jim Sturgess või Adam Pally VÄGA tahaks, küllap hakkaks neid hommikusi kaerahelbeid sööma kah. Seth Rogen kuulub ka mu celeb crushide nimekirja, aga seda vaimustust ei jaga just paljud, võib-olla siis tema nimel mannaputru ei sööks.

Kuidas ma ükskord vähe üksi olin

…sest mu elus on olnud nii mofolt palju sõbrustamisaega – väike tripike Tartusse, kus veetsin aega Kirjasõbrannaga ning vahelduseks ei tormanud turisti kombel mitte kui kuskile.

Ruja Rahuga kulmineeruvad jalkavaatamised sõprade seltsis, kus nüüd muuhulgas palusin bestikal mulle poest juua tuua. Vähe sellest, et oskas küsimata valida, tõi kohalikust Maximast lisaks ka kingituse, küüneviilide komplekti. NII ARMAS!

Ühised hilised hommikusöögid päikselistel hea tuju hommikutel ning spontaansed piknikud mere ääres.

Mu aktiivne seltsielu on tingitud faktist, et peremees laps on jälle spaas, viimase kuu jooksul juba teist korda, mina seejuures olen terve elu jooksul käinud spaas: mitte kunagi. Hästi elame!

Kuidas ma ükskord häbist silmi peitsin

Georgi harilik repertuaar, kõva häälega:

Rahvarohkel tänaval: “Emme, miks sa seda viina ei joo, mis meil sügavkülmas???”

Poes, kui ostukorvi pudeli veini poetan: “Miks sa jälle seda viina võtad???”

Apteegi ees: “Apteeki tahad minna vä, kas sidemeid ostma???”

Lisaks oli jaanipäev, harjumuspäraselt sõpradega Roostal ja maal ning ilmselgelt oli, samuti harjumuspäraselt, maailma kõige vingem. Ma isegi ei hakka süvenema sellesse “mul on parimad sõbrad universumis” teemasse, sest see on vana tõde. Häbistasin end kolme päeva jooksul religioosselt, alustades niisama kisamise ja lõpetades maasikaga kaelal. Jep, thats right, olen 25, aga vaimne vanus üle 13 ei küündi. Selle pihta muidugi klassikaline “häbi on, aga ei tunne”, sest oma sõbrad ja swaggetty yolognese.

Kirsiks tordil käisime eile väljas Kirjasõbrannaga ja mina tegin ikka seda, mida kõige edukamalt oskan – häbistasin end 😀 Mul ausalt on ta ees nii piinlik, et ei julge temaga iialgi vist rääkida. Jääb vaid lootus, et loeb seda siin ning leebub.

Esmase šoki möödumisel on muidugi lõbus see eluke ja momente, millest Death Cab for Cutie laulu võiks teha ning emotsionaalne hing sisemisi dialooge pidada, on kuhjaga. Nii tore!

Kuidas ma ükskord sõpruse puiesteel ärkasin

Endiselt olen kindel kui raudbetoon, et ürituse parim osa on järgmine hommik. Vanus, kohustused ning alati vähemalt üks tööle kihutama kohustet sõber ei luba neid lebohommikuid küll tihti pidada, ent see äkki teebki protsessi eriliseks – see fiilo, kus ärgates on kellelegi teisele kuuluvad jalad näos, tuba lõhnab natuke nagu vaksal Venemaal, riided on kortsus ja higised, sõbrad ümberringi natuke emotsionaalsed* ja veeretavad tundide kaupa kägaras vedeledes suust kuldmune ja näksivad eilselt peolaualt puru. Kuni keegi end esimesena kokku võtab ja minnakse kambakesi süsivesikute järele – täna sõitsime selle kümnemeetrise vahemaa näiteks autoga, kus laenasin sõbrannale enda madalaid pastlaid, sest tema eelmise õhtu fuck me pumpsid ei kõlvanud hommikusse Statoili, misjärel istusin, natuke räpased varbad autost päikesepaistesse piilumas ja mõtlesin, et fakin hell, kui hea elu. Ja oligi ongi!

*Bestikas ütles mulle hommikul, et armastab mind. Ma siis tegin daaaawww ja “ma sind ka”, mille peale ta ärritunult teatas, et kui Saiamees mulle “ma armastan sind” ütleb, roojan end täis (ta totally ei öelnud “roojan”, aga ma siiski olen leedi), aga kui tema, siis olen õnnelik. No ja selline ongi kogu mu elu pähklikoores, segadus vaheldub eufooriaga, sest mõni naine pole taltsutamiseks loodud.

Kostitan teid armsaid ka oma t-särgilt pärit targa lausega – love more, worry less. Reservedi särgitekstide generaator teab, mida kõneleb!

Kuidas ma ükskord ülikooli ei lõpetanud

Täna oli magistritööde esitamise tähtaeg. Mina tööd ei esitanud, sest ei jõudnud valmis.

Kõige rohkem vihkan siin elus olukorda, kus kõik plaanid uperkuuti lendavad, nii et praegune tabas mind nii valusa löögina, nagu ammu miski polnud. Murdusin pinge all kapitaalselt, sest lisaks magistritööle ootasid ka eksamid ning palgatöö ja kõik kuhjus ja aega ei jätkunud ning mina ainult nutsin ning nutsin. Ma tõesti pisardan maksimaalselt kord aastas, 2014 kord on ilmselgelt juba ära olnud.

Suitsetama pole uuesti hakanud ning trennist ei loobunud, küll aga toitu(sin) iga päev põhiliselt šokolaadist (sinna läks siis mu suurepärane suhe toiduga. Läks sama kiirelt kui tuli :D) ja, nagu üleval märgtud: nutsin. Ega ei ole siin tegelt ulguda midagi, ise olen süüdi, aga eks see mind masendusse ajaski. Täna on justkui juba parem, nutnud ei ole, küll aga tegin seda eile ja üleeile, nii et nutumantlit veel igaks petteks varna ei riputa 😀

Kui kellegi meelest tundub erakordselt tobe sedasi tükkideks langeda ainuüksi põhjusel, et ülikooli lõpetamine lükkub edasi, siis ega ma vaidlegi – võib-olla ongi, ent mul ju ei ole siin elus väga palju muud peale töö ja ülikooli ning muidugi lööb korralikult, kui üks sedasi alt veab, loe: vean mina ise. Nii et jah, praegu on seis täbar, tunnen end luuserina ja peas taob soov enda karistamiseks ka suvel nelja seina vahel töinata, aga selle rumalusest saan õnneks isegi aru 😀 Loodan, et varsti korjan oma enesehinnangu ja -kindluse põrandalt kokku ning kõik läheb paremaks. Uhked mustad naised ei masendu!

Siinkohal oleks paslik vabandust paluda nii oma blogisõprade käest – hülgasin ajaveebi lootuselt, sest hingejõudu ning ka aega nappis, sorrü – kui ka real life sõpradelt – olen olnud vilets sõps, pole vastanud kõnedele ega helistanud tagasi, parandan olukorra ASAP, kui minuga veel kõnelda tahetakse 😀