Kõik algas sellest, et kurtsin sõbrannale kohvitades lollakaid tiinekamuresid, mille peale teatas sõbranna: “Ma olen rase”. Mina hakkasin nutma, õnnest loomulikult. Esimene lähedane sõbranna, kes on beebiootel! Nii põnev! Olen nii erakordselt elevil ja oi kus lärtsutan ja mudin seda beebit tulevikus!
Sünnipäevani oli siis kolm päeva ning sealt algas mu emotsionaalne ja pisaraterohke teekond vanuseni 25.
Sünnipäevaööl lubasin küll endale, et ulguma ei hakka, aga umbes kaks minutit hiljem löristasin häälega ulguda, sest olen nii vana ja keegi ei ütle mu kohta enam kunagi “tüdruk” ja kas olen ikka elu õigesti elanud ja mitte aega raisanud. Nutsin vahelduva eduga napilt ööpäeva, mhmh, tegelt ka!
Seejärel saabus sünnipäevapidu, kus oli silm uuesti märg sõbranna rasedusest rääkides, seejärel läksin emotsionaalseks IGA saadud sünnipäevakingi pärast, sest – täiesti uskumatu! – mu sõbrad on vist aasta otsa mind päriselt kuulanud ja tähele pannud, sest tüdrukud teadsid täpselt, kuidas ma juustega võitlen, mis mulle kosmeetikast meeldib, mis puudu on ning kuidas ma HELK helkurit soovisin ja poisid oskasid valida õiget erkroosat veepudelit trenni jaoks, mäletasid, et kurtsin lauamängude puudumise üle ning mõlema soo esindajad olid täiesti teadlikud sellest, et tšilli igas võimalikus variandis on mu kõige lemmikum söök, kuhu võin pärast sünnat end ilmselt uputada (mis meenutab ka seda, et krõmpsutasin öösel paljast tšillikauna. Kuulub ilmselt kategooriasse “panin kassile just puhast vett, aga joob ikka peldikupotist”). Pidin eelmises elus vististi jeesus olema, et sellised inglid ära teenisin.
Kirsiks tordil oli sõbranna loosung, et olen kõige vähem nuttev inimene, keda ta teab. Nii ilus asi, mida uhkele mustale naisele öelda!
Ühesõnaga nutmine on ühes sünnipäevadega (ka Kaksiku kahekümne viienda võtsime vastu) vist lõppenud, aga võib-olla peaksin ise hoopis rasedustesti tegema, sest selline ebaadekvaatne käitumine ei ole üldse all correct.
kahekesi iseendaga 