Kui selles iidses ütluses, et nii, kuidas uue aasta vastu võtad, järgnev aasta ka möödub, mingigi tõetera peitub, olen juba omadega mäel – tuleval aastal olen oma parimate sõpradega ja naerust kõveras, mis pole üldse paha väljavaade. Saatsime vana aasta sedavõrd hästi ära, et ka uue aasta esimesed pool päeva olid kõik hästi rõõmsad ning said vaevu seitsme pitsa tellimisega hakkama. Lõpuks need õnnetud pitsad siiski saabusid ühes karastusjookide popurriiga ning maailma mõnusaima lebohommiku võis õnnestunuks kuulutada. Aju vibreeris küll vist kõigil ning salaja otsisid silmad head oksendamisnurka, aga ega noored inimesed, huvi on, miks mitte. Jõulufänniks mitteolemise kõrvalt ei armasta ma väga ka aastavahetusi, kuid see õnnestus küll fantastiliselt, pean oma vaated ümber hindama!
Lebohommik üksi mind muidugi erksaks ei teinud, sestap ärkasin just praegu, kell 8 õhtul, selle peale, et Georg oli ise valmistanud oma lemmikroa hakklihast, Uncle Ben’sist ja pennest. Kurtis, et ka isa ei olevat üldse tahtnud üles tõusta. Nõnda hea, et kodus on Georg, kes väsinud emale süüa ja kohvi teeb!
Pilte lisada ei ole, sest keegi ei erutunud mõtte pihta mõni grupipilt hommikul klõpsata. Õhtul unustasime. Esimene ja ainus uusaastalubadus – rohkem jäädvustada!
kahekesi iseendaga 