Kuidas ma ükskord vähe üksi olin

…sest mu elus on olnud nii mofolt palju sõbrustamisaega – väike tripike Tartusse, kus veetsin aega Kirjasõbrannaga ning vahelduseks ei tormanud turisti kombel mitte kui kuskile.

Ruja Rahuga kulmineeruvad jalkavaatamised sõprade seltsis, kus nüüd muuhulgas palusin bestikal mulle poest juua tuua. Vähe sellest, et oskas küsimata valida, tõi kohalikust Maximast lisaks ka kingituse, küüneviilide komplekti. NII ARMAS!

Ühised hilised hommikusöögid päikselistel hea tuju hommikutel ning spontaansed piknikud mere ääres.

Mu aktiivne seltsielu on tingitud faktist, et peremees laps on jälle spaas, viimase kuu jooksul juba teist korda, mina seejuures olen terve elu jooksul käinud spaas: mitte kunagi. Hästi elame!

Leave a comment