“One minute you’re closer to someone than anyone in the whole world, next minute they need only to say the words ‘time apart’, ‘serious talk’ or ‘maybe you…’ and you’re never going to see them again and will have to spend the next six months having imaginary conversations in which they beg to come back, and bursting into tears at the sight of their toothbrush.”
― Helen Fielding, The Edge of Reason
Naljakas, kuidas elu hambaharjade ümber tantsib – just viimasel ajal olen märganud, et paarisuhetes, olgu formaat milline tahes, mängib hambahari saatuslikumat rolli kui rääkimine. Kas ja millal asetada see kraanikausi äärele topsi? Siis võib olla liiga official ja steitment, äkki pole “mis me oleme” teemalist the talkigi olnud, aga juba sisse kolima. Kuhu panna tema hari, mis enda juurde vannituppa vedelema jäänud, sahtlisse? Kõlab nagu häbenemine ja guilty pleasure, millega ka ei pruugi tegemist olla. Demonstratiivselt oma hambaharja pärast igat hambapesu külas käekotti torkamine mõjub ka äkki, jumal hoidku, mingi poosina, kellele seda vaja on! Lõpuks ikka unustad ja paned oma lollaka harja ilusasti tema omale seltsiks, imestad hommikul selle üle, kuidas see küll ometi sinna sai, teed sellest igaks juhuks instapildi, kirjutad paaniliselt kell 7 hommikul sõbrannale “MIDA TEHA??? KOOD HAMBAHARI”, mõtled veel tund aega end hullemaks kui tavapäraselt oled ja lõppeks vedeleb see näkane hari ikka kotis, tuletab meelde kogu rooja, mis elus olnud ning leiab kurvalt koha juuksevärvimistarvikute seas, et oleks põhjust ära visata.
Mitte, et minul midagi ülalmainitust kunagi juhtunud oleks või, hullem veel, lausa mitu korda. Kaaluksin siis hambapesust igaveseks loobumist.
kahekesi iseendaga 