2,5 aastat pole siin nägu näidanud, aga kurbade sündmuste tagajärjel tahaks end tühjaks kirjutada ja paremat kohta pole. Teisi oma kassijuttudega tüüdata ei taha, aga siin lehel ei käi õnneks enam keegi.
Neljanda märtsi öösel suri kass Saba. Ta oli meiega 15 aastat, kogu mu täiskasvanuelu. Võtsin ta kohe, kui selleks võimalus avanes ja tõin talvemütsi sees koju. Ei olnud mul ei transpordipuuri ega midagi, ainult suur soov kassi pidada. See oli mu lapsepõlveunistus.
Algul ohhetasin ikka tihti selle peale, kui hea kass mulle sattus – sõbralik ja sülemaias, kannatlik. Elas üle kõik meie kolimised, kukkus korra viiendalt korruselt, jooksis ära nii Põhja-Tallinnas kui Harkujärvel, viimati elas suisa 16 päeva õues, kuni ma teda paaniliselt otsisin ja iga päev nutsin, aga tuli lõpuks meie juurde ikka tagasi.
Sel sügisel avastasin, et kassi põiega on mingi jama. Tal oli aastaid juba ainult üks neer ja teine pidi sellevõrra suuremat koormust kandma. Käisime muudkui mööda kliinikuid, maksin ulmelisi arveid, aga paremaks justkui õieti ei läinud või tulid hädad kohe tagasi. Antibiots ei mõjunud, aneemia ei kadunud. Olin omst selle mõttega harjunud, et ju me pikalt enam koos olla ei saa, aga kui tegelik viimane päev kätte jõudis, tuli välja, et vist siiski väga polnud. Uurisin ka loomaarstilt, kas ja millal ma tean, millal ise see lõplik otsus teha, aga tema ütles, et tema veel ei teeks. Ikka prooviks ja loodaks parimat. Nüüd ma pole enam kindel, kas oli tark tegu kuulata või mitte, aga enam pole midagi teisiti teha ka.
Viimane päev oli selgelt keeruline. Saba oli kaks eelnevat päeva tilguti all olnud ja nüüd jätsin ta koju. Tegin ise tilgutit, andsin valuvaigistit ja iiveldusevastast rohtu, aga tal tundus ikka kehvake – peitis end imelikesse kohtadesse ja aeg-ajalt nuuksus. Nüüd muidugi mõtlen, et oleks ta pidanud äkki ikka kliinikusse tagasi viima, äkki oleks saanud midagi rohkem ja paremini teha.
Õnneks saime enne minekut veel hüvasti jätta, kui öösel päris paha hakkas. Andsin viimase doosi valuvaigistit lootuses, et ehk aitab veidigi. Jääb ainult loota, et aitas. Nutsin nii, nagu ei nutnud isegi oma vanaisa matustel. Seal ma ei poetanud pisaratki ja Saba pärast nutan siin nonstop. Kassiga oli suhe lähedasem kui vanaisaga, midagi pole parata.
Kõige raskem oli aga Saba keha krematooriumisse jätta. Viimane autosõit koos. Pidin ta jätma nii kõledasse kohta üksinda.
Georg on täitsa endast väljas, Elias õnneks veel aru ei saa. Eliasest ma polegi siin kirjutanud – mulle sündis vahepeal teine laps, praegu on ta aasta ja ühekuune. Saba hirmsasti hoidis ja armastas teda, kogu aeg olid ninapidi koos.
Printisin välja hunniku pilte Sabast, jääb midagigi, mis teda meenutaks. Kevadel matame urni kuskile ilusasse kohta. Eks ajapikku hakkab kergem, aga praegu meenutab kõik siin kodus Sabakest, sest pole nurka, kus ta poleks armastanud istuda. Lein on.
kahekesi iseendaga 