Pulmani on jäänud alla nädala ja mina olen kergelt leilis. Hakkasin alles täna mõtlema, et pean ju seoses uue perekonnanimega ka uue allkirja hankima. Või kas ikka pean? Justkui ei viitsi, aga samas äkki on imelik mitte?
Kas see on ka imelik, et ma kategooriliselt ei soovi jagada pulmapilte ja abielustaatust sotsiaalmeedias? Mulle meeldib see mittejagamisega kaasnev anonüümsus, pole igaühel vaja teada, et mul muutus nimi või et mehele läksin. Lähedased teavad ju niiehknaa. Aga peikaga oleme ju FB official praegu, kas on veider jätkuvalt feisus suhtes olla, kui tegelt oled abielus? Ma ei tea mitte midagi, aidake mind!
Sõbrantsid korraldasid mulle muide vägeva tüdrukuteõhtu! Ma üldse ei oodanud, et midagi tehtaks, samas kahtlustasin, et need kavalad rebased võivad küll. Juuksurist sõbranna keeras lokid, käisime söömas, tegime pilte mu kauni õhupallihunnikuga, saatsime ära mu miljon endist peikat peenisejuttude saatel, tunnustasime tulevast abikaasat, tegime piipu ja jõime kokse. Olin äärmiselt liigutatud ja hiljem veel päevi mõju all. Korra ikka nutsin ka, kui üritasin tulevase abikaasa pihta švipsis peaga seda Brian Andreasi tsitaati tõlkida: “I read once that the ancient Egyptians had fifty words for sand & the Eskimos had a hundred words for snow. I wish I had a thousand words for love, but all that comes to mind is the way you move against me while you sleep & there are no words for that.”
Minu tõlkes said eskimodest eskimolased ja sõbranna hiljem ütles, et kuulis mind liibuälastest rääkimas, aga oh well, pisara kiskus välja ikka 😀 Tsitaadi muide leidsin kunagi Madikenilt, tänks!
Pildistas M. Ahven, kõigi meelest tulid suurepärased fotod! Aitäh veelkord kõigile, kellegi luba ma piltide postitamiseks ei küsinud, nii et loodame, et ei tule pahandust 😀
