Leidsin mina endale siin uue sõbra. Täitsa legit sõbrake, kes paistis jagavat kõiki minu elulisi vaateid – nii veini, poliitika kui armastuse pihta, nautis 5nizzat (leida inimene, kes laulaks sinuga koos ukrainakeelseid lugusid, on pigem keeruline*) ja samu filme, mis minagi. Kirsiks tordile ka kogu see “just friends” ellusuhtumine, mis sobis mulle paremini kui korrigeeriv pesu. Täiskasvanueas sõprade leidmine on minu meelest kohati ulmevaldkonda kuuluv, eriti, kui koolid on lõpetatud ning tikkimisklubisse ei kuulu. Oma viga muidugi, et lahedate hobidega ei tegele, aga see on teema hoopis teise postituse tarbeks.
No ja I shit you not – kaks nädalat hiljem selgus, et ideaalne sõbramaterjal oli täis sedasamust. On ikkagi homofoob, pooldab surmanuhtlust, leiab, et ainus viis mehe ja naise suhtluseks on suguelundite kaudu ning ainuõige perekonnaseis “suhtes” ning on üldse need kaks nädalat ajanud mulle ämbritäite kaupa iba. Kohutavalt ebameeldiv avastus! Mitte, et mul sõpru vähe oleks, aga teate küll, et parem sada sõpra kui sada peesot ja nõnda edasi. Ei ole ikka ilmaasjata need olemasolevad sada sõpra juba aastaid selles staatuses. Nende juurde jäängi. Saan aru, et peikamajandus on üks suur loto, aga sõbramajandust peaks ju olema kergem hallata, ei?!
*tervitused siinkohal ühele, kes pole alates üheksandast oktoobrist mu kirjale vastanud. Sa tead, kes Sa oled!
kahekesi iseendaga 
No see sure as shit pole mina, sest mina ei keelduks kunagi 5nizza esitamisest oma versioonis