Kui peaksin külmkapi peale klaaskuuli sisse panema ühe Tallinna koha, siis valiksin pikemalt mõtlemata kalasadama Linnahalli ääres. Pole isegi päris kindel, kas selle nimi ikka on kalasadam, kuid mõtlen piirkonda kalaturu ümber. Ka selles pole päris kindel, mis ajast sellest kohast hingerahu sümbol sai, aga viimased paar aastat on see olnud just sedasi. Üldse on sadamatel mingi kummaline võlu – Vergi omas (kogu põhjarannik on ju tegelikult nõnda kaunis – Eestimaa on ikka nii-nii ilus! Lugesin kusagilt Dovlatov kirjutas, et juudid ei vaimustu kaunitest loodusvaadetest, sest neil pole olnud oma kodumaad ning võõras loodus on alati meh) võiksin ka tundide kaupa jalgu merevees kõlgutada, ent asukoht ei jää just trajektoorile.
Võin detailideni meenutada kõiki neid kordi, kus sealsel murul lamatud ja maailmavallutamisplaane tehtud on, lepitud, tülitsetud, vaikitud ja naerdud. Söödud salatit hommikul kell 6, joodud kohvi ja jalutatud, kõlgutatud jalgu veepiiril (sest ei tunne mina tegelikult ühtegi sadamat, kus jalad actually vette ulatuks), sõbraga liitrite kaupa õlut joodud ja nalja visatud, päevitatud, peetud piknikku ning üksinduses merd vaadatud. Olen jooksnud sinna, sest armastus ja sealt minema, sest: armastus. Siia lõppu sobiks ilmselt lisada, et olen seal lõpetanud koole, abiellunud ja lapsi saanud ning suht nii ongi – This place is very, very good. You’ll laugh, you’ll cry, it’ll change your life, nagu õtleks Bernard Black. Death Cab for Cutie on ülaltoodu näitlikustamiseks päriselt loo kirjutanud, Where soul meets body nimelt.
Meenus, et oma keska lõpukirjandis viitasin suure vene isemõtleja kombel seitsmele teosele. Originaalseid mõtteid mu peas: endiselt 0.
kahekesi iseendaga 