Kuidas ma ükskord päevi õhtusse saatsin

Viimaseid kuid on mul veel luksust kodukontoris pajaamas töötada, peremehele kolm korda päevas sooja sööki vaaritada ning soccer mom‘i kombel last õhtul trennist tuua. Lähikondsete, eriti mu ema seas, on levinud arvamus, et kodus töötamine võrdub tundidepikkuse sügamisega, nii et palun väga – nii näeb välja töötava 10-aastast kasvatava ema argipäev. Mõistagi ei ole päevad vennad ja pool ajast toimetab Georgi trennist toomiste ja õppimise kontrollimisega tema isa, teinekord on mul hoopis kontoris- ja kohtuskäike, mistõttu peab peremees ise kalapulka praadima, aga üldpilt on alljärgnev:

6.00 – äratus. Ärkan kas koos peremehega ja teen talle hommikusöögi, kamandan hambaid pesema ja vaatan, et saaks kooli mindud või vahel, kui mul jaks täitsa otsas, ärkan kell 7 ning Georg peab siis hommikuks krõbinaid või võikut sööma.

7.30 – peremees on kooli läinud ja mina saan võimaluse käia pesus, süüa ja end päevaks valmis panna.

9.00 – 13.00 töötan. Kui pakilisi tööasju pole või elu sunnib, käin sel ajal ka trennis ja toidupoes.

13.00 – 16.00 teen peremehele lõuna, kamandan kodutöid tegema, ise jälle töötan kõrvalt arvutis.

16.30 – pimedal ajal saadan peremehe trenni ära. Trenni on viis korda nädalas, saatmist vastavalt: omajagu

16.30 – 19.00 – saan jälle natuke tööd teha, ilma, et keegi kõrva ääres seletaks.

19.00 – 21.00 – toon peremehe trennist, teen õhtusöögi, vaatan õppimisasjad üle, uneaeg on väiksematel siin peres fikseeritult kell 9, vähemalt koolipäevadel.

Ajaga pole sugugi priisata, ausõna. Õhtuti, enne kui uni ära võtab, saan peikaga vaid paar tunnikest aega veeta, aga nii vist täiskasvanud elavadki. Kuidas kevadest, kui tööpäevad enamjaolt kontorisisesed olema hakkavad, elu saab olema, ei tea üldse. Kuidas me siis hakkama saime, kui ma vahetpidamata koolis olin?! Magistriõppe lõpus küsis peremees, et kui mul ülikool läbi saab, kas siis on mul rohkem aega ka? Lubasin, et on, aga reaalsuses pean täpselt samamoodi kogu aeg õppima ning tunnen end sellepärast nõnda halvasti, ent küllap on siiski suurem osa lapsi niimoodi edukalt üles kasvanud.

Leave a comment