Kuidas ma ükskord sõprade jaoks aega ei võtnud

Mul on elus kahtlemata mitmeid suuremat ja väiksemat mõõtu probleeme, kuid kui peaksin neist edetabeli tegema, püsiks esikohal kindlasti võimetus lasta lahti. Go figure, kas isata kasvamine on sellele murele lisasügavust andnud või ei (raudselt on, kõik teavad, et daddy issues on iga häda alus!). Jalutasime eile sõbrannaga mööda Kalaranda ja jõudsime tõdemusele, et mitte ühtegi – toonitan, ÜHTEGI!, lähisuhet ei ole me lõpetanud selgelt ja konkreetselt, ilma, et järgneks mingi väiksem või suurem ajude nokkimine, nutt, hala, sada tagasipöördumist ja akna juures ohkamine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, eelnev oli väike sissejuhatus asjaolule, et panin järjekordselt wordpressi otsingusse “Siim” ja lugesin läbi kõik, kus kunagist sõpra maininud olen. Resultaadist olin isegi imestunud – julgelt üheksa kümnest postitusest rääkisid sellest, kuidas “pidime Siimuga kokku saama, aga jälle polnud aega”. Küll ei jõudnud, sest vaatasin kodus peikuga filmi, küll teadmata asjaoludel, kuid näha oli, et kohtumiste vahed kasvasid teinekord pikemaks kui tohtinud oleks. Ja mille nimel?! Et vaadata filmi või teha mida?! Mida tähtsamat oli mul teha, kui veeta aega oma parima sõbraga?! Augud hinge jäävad teatavasti mälestustest ning viimased on kõik, mis mul praeguseks hetkeks temast on. Oleks siis vaid rohkemgi, tühja neist lisaaukudest.

Teadnuks siis, et kui olemasolevat aega targasti ära ei kasuta, ei teki uut aega kusagilt maagiliselt juurde, aga sellest tagantjärele tarkusest kunagise sõbra suhtes kasu enam ei ole. Küll aga loodetavasti on siiani olemasolevate pihta – panen kohe heaga endale südamele.

Üks vanadest postitustest rääkis sellest, kuidas leppisime Siimuga kokku, et enne tema sõjaväkke minekut veedame võimalikult palju aega koos, sest pärast ju enam ei saa. Little did we know, et pärast ei saanud hoopis teistsugustel põhjustel. Alates ta ajateenistusest me ei näinudki enam.

Sõbral oli vanasti kombeks tuua mulle üht teatud sorti mahla, mis oli mu lemmik. Avastasin hiljuti, et ei mäletagi enam, mis mahl see oli ning see asjaolu tundus hirmus, sest ajaga kustuvad paratamatult mingid infokillud, mida igapäevaselt enam ringluses ei hoia. Ei meenu seegi, kas ta jõi kohvi ning kui jah, siis kuidas, oli ta öökull või lõoke ning kas sõi vürtsikat toitu või sinihallitusjuustu… Mahlavärk jäi aga painama, nii et palusin ühisel sõbral välja uurida, kas Siimul on meeles. Oli küll. Gutta punaste viljade mahl oli. Rõõmustasin päevi selle pihta.

Sõbrad on ka jaotunud nendeks, kes mäletavad mind ja Siimu koos ning hilisemateks, post-Siimu aega kuuluvateks. Nägin hiljuti endist peikat, kes kuulub sinna Siimu-mäletamise aega ning tühjast-tähjast rääkides küsis ta järsku, kas igatsen Siimu väga. Tahaks öelda, et silm ei tõmbunud märjaks, aga tõmbus ikka 😀 Nii ta kipubki olema, räägid uutele sõpradele inimesest, kes kunagi mu elus figureeris ja näed, et nad ei saa päris hästi aru, mis omakorda on mõistetav muidugi. Ta oli mu favourite person of all time in the history of ever, ka neli aastat, kuus kuud ja 27 päeva hiljem… ikka on.