Filed under: Uncategorized
Sel aastal klassikalist kokkuvõtet ei tule, “varastasin” hoopis Mormelarilt tagi ning võtan kokku hoopis niiviisi.
1. Mida sa tegid aastal 2011, mida sa polnud varem teinud?
Esimene asi, mis meenus, oli fakt, et käisin Tanel Padari kontserdil 
.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Ma pole kunagi teadlikult mingeid erilisi uusaastalubadusi andnud ning ka sel aastal ei plaani, vähemalt vana aasta õhtul mitte. Mingil suvalisel hetkel, võib-olla. Mulle ei meeldi üldse uue aasta tähistamine.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Lähedastest küll keegi mitte, meenub vaid põhikooliaegne bestikas, kes sai tütre.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Lähedastest jällegi õnneks ei, kuid kaugematest tuttavatest küll, kooliõde. Käisin ka matustel.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2012, mis puudus aastal 2011?
Täiskohaga (erialast) tööd ja/või praktikat prokuratuuris.
6. Mis riike külastasid?
Ei käinudki väljamaal.
7. Mis kuupäev aastast 2011 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Tundub, et mitte ükski.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Koolis läheb mul paremini kui kunagi varem! Ka tööasjus olen mõned targad lahendused leidnud.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Töö inkassofirmas. Ma ei hakka parem alustamagi, mis sel tööl ja ettevõttel kõik valesti oli!
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Võitlesin allergiaga ning see oli õnneks kõige tõsisem tervisehäda, mis mind kimbutas.
11. Möödunud aasta parim ost.
Kõige praktilisem oli kindlasti lõppastmekoolitus, niisama ilusad olid aga mu uus talvejope, suvel ühed coolid kingad ning muu meigi- ja ilunänn. Ah jaa, micro cell küünelakk tegi tõelisi imesid, ühed paremini kulutatud 5 eurot mu elus.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Ele.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Kahjuks mõne oma sugulase. Uskumatu, mis trikke need inimesed teevad!
14. Kuhu läks enamik su raha?
Kommunaalidele ja söögile, kas see pole kõigil nii?
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Uus Äriseadustik ja mõned tööalased väljakutsed.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?
Little Boots – Meddle
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum pigem, kuid ma ei tea, üldplaanis siiski sama, mis eelmiselgi aastal.
ii. kõhnem või paksem? Kõhnem, jess!
iii. vaesem või rikkam? Täpselt sama vaene seis on.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Õppinud.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Tühja sarju passinud.
20. Kas sa armusid aastal 2011?
Mkm.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Polnudki.
22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Revenge, Pretty Little Liars, Dexter ja hunnik veel, vaatan palju sarju.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ma tõesõna ei vihanud kedagi ei siis ega praegu, mulle on see tunne üsna võõras.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Dovlatovi teosed, ainult ühte oleks lausa patt välja tuua.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Midagi suurt ei avastanudki.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Sain aasta algul ühe oma lollusest tekkinud suure võla ruttu tasutud. Huuh! Ma ei ole muidu kunagi võlgu ja jälestan seda tunnet.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Mulle meeldisid One Day ja Source Code. Paljusid eelmise aasta filme polegi jõudnud veel vaadata.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 22 ning ju vist ei teinud sünnipäeval midagi, sest ei mäleta küll.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Suurema koormusega töö. Või lihtsalt rohkem raha
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Selline vaba street style. Palju jakke, avaraid pluuse, mugavad ja pigem madalad jalatsid.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Teadmine, et varsti läheb paremaks ning otsus võimaliku kolimise kohta.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Ashley Madekwe.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Päris paljud tekitasid. Ülikoolireform näiteks.
34. Keda igatsesid?
Parimat sõpra.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Mõned ikka olid, Tanja võib vist julgelt esikohta paigutada.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.
Vahel tuleb iseendast üle olla ja ära kannatada, parema tuleviku nimel.
Filed under: mental masturbation
Käes on detsember ning taaskord kurdan ja masendun aastavahetuse üle. Oma suhtumisest jõuludesse olen juba rääkinud ning nii kurb kui see ka poleks, jõulud mulle siiani ei meeldi ja parima meelega ma neid ei tähistaks, ent lapse pärast küpsetame ikka piparkooke, toome (kapist küll) kuuse, ehime ära ja teeme kõik muud kuupäeva(de) juurde käivat.
Jõulud ma, ühesõnaga, elan üle. Aastavahetus on minu jaoks aga aasta kõige nõmedam hetk. Mulle ei meeldi absoluutselt mitte miski – ma ei taha ei kodus üksi olla, ei kodus sõpradega olla, ei telekast nõmedaid temaatilisi saateid vaadata, ei kahekesi romantilist õhtut teha (seilasime, teame – ühel sellisel passisin mina ulgudes ühes toas, Tema teises ning enne ja pärast kisasime ja tülitsesime. Tänan, pole enam vaja.), ei sõpradega linna peale hulkuma minna, ei lihtsalt külla ronida, ei sõbrannaga kahekesi siidrit libistada.
Seejuures ei ole ma mingi peofoob, mulle meeldib väga melu ja väljas käimine ning sõpradega lõbutsemine, kuid ainuüksi fakt, et teeme seda kõike aastavahetuse tõttu, teeb meele mõruks.
Kodus magada ma ka ei saa – peer pressure (mitte gaasid ) on nii suur, et tunnen, kuidas olen mõttetu sõpradeta luuser, kui kell 12 teki all haisen. Ilmselgelt ei vaata mind keegi kehvasti, kui sel tähtsal päeval kodus olen, kuid mul on tunne, et kõik jubedalt haletsevad ja vangutavad pead.
Kahtlustan, et selline viha aastavahetuse pihta sai alguse lapsepõlvest. Kogu pere oli sel päeval jõle närviline, koristati ja valmistuti meeleheitlikult, kui ees oli küllaminek, siis planeeriti seda, otsiti taksot ja külakosti kaasa. Kui lõpuks kohale jõudsime (või jõuti meile), hakkas see lapse jaoks igav osa, kus täiskasvanud rääkisid oma suurte inimeste jutte ja mina passisin. Passisin. PASSISIN.
Ma täitsa tõsiselt võbistan siin õlgu ja taaskord masendun. Otsustasin, et sel aastal endale meeleheitlikult tegevust ei otsi, kuid nüüd mõtlen hirmuga, et äkki keegi ei kutsugi kuskile ja mis ma siis teen? Kui valima peab, valin ma igatahes sõbrad üksi kodus passimise asemel.
Filed under: mental masturbation
Vaat et kogu elu olen elanud täiesti allergiavabana ning saanud end möksida kõikvõimalike odavate ja mürke ning “keemiat” sisaldavate toodetega, kuni paar aastat tagasi enam ei saanud. Mäletan lausa, mis toode see oli, mis esimesena koleda lööbe põhjustas – mingi vene või poola vistrikuvastane geel. Nüüdseks, tundub, ei saa ma kasutada üldse mitte midagi, sest kõigele reageerib näonahk koledate punaste täppidega. Täna oli olukord eriti kriitiline – määrisin end harjumuspäraselt jumestuskreemiga kokku ja nägin, kuidas lõust punaseks tõmbas. Tore, muidugi, et sain teada, mis lööbe põhjustas, aga ilmselt pean siiski välja vahetama suurema osa oma kosmeetikast. Jälle!
Kuna seekord läks olukord kuidagi eriti kriitiliseks, otsustasin, et lähen ostan apteegist näokreemi ja näopesuvahendi. Rahakott on mul pea sama tundlik kui näonahk, seega langes valik hetkel Essexi hüdrogeelile:
ja Erisani puhastugeelile:
Erisanist pole ma siiani midagi kuulnud, ent parabeene ja SLS-i (või SLS ongi parabeen? Ma pole keemias kuigi tugev) see ei sisalda ja Soome allergialiit kiitis tootesarja heaks. Kui sobib, ostan juurde veel näovee.
Nahahooldustoodetes on veel võrdlemisi kerge orienteeruda, aga mida teha dekoratiivse kosmeetikaga? Mul pole õrna aimugi, mis see on, mille vastu ma ülitundlik olen, seega ei oska ka midagi vältida. Katsetamiseks olen ilmselgelt liiga vaene ning rahakott ei pea vastu pidevale alt minemisele.
Ja üldsegi – mulle meeldivad kõiksugu hästi lõhnavad ja põnevad tooted ning nüüd pean neist kaarega mööda käima.
Lähen nüüd proovin puhastusgeeli ja kreemi ning loodan, et nägu taastub ruttu, sest praegu ikka päris kole. Vaatamata lööbele sain täna ühe ilusama komplimendi üldse – “On sul üldse poorid või? Su nahk on nii sile!”. Aitäh
PS. Nüüd märkasin, et hüdrogeel sisaldab vaseliini, mida ma hea meelega endale näkku küll ei määriks. Samas, ega ta vist peale pooride ummistamise midagi muud kahjulikku tee, nii et eks siis näis.
Läksin täna loengusse kindla teadmisega, et on üks loeng, kestab 1,5 h ning lõppeb kell 14.00. Saabusin kooli kell 10.45, jooksin mööda korruseid üles-alla, vaatasin mitu korda tunniplaani ning auditooriumi, kus loeng toimuma pidi ning tõdesin, et jep, ei ole täna midagi, loengusaal ka tühi. Lahkusin vihast vahutades, et mis valeinfot siis tunniplaanis jagatakse ja…
Nüüd, kell 13.18, taipasin, milles mu viga seisnes. You do the math!
PS. Kõike lõbusam on see, et ma polnud ainus loll, kes täiesti valel ajal loengut ootas ning lõpuks kurvana lahkus
PPS. Loll olla on ikka üsna loll, istun ja kurvastan.
Filed under: kahekesi iseendaga
Sõbrad ilmselt juba vahetavad tänavapoolt mind linnas nähes, et ainult ei peaks kuulama mu hala tööotsingute teemal. No aga tõesõna, kui puudub igasugune arusaam sellest, mida veel võiks teha, et lõpuks ikkagi tööd saada, ei jäägi just eriti palju võimalusi enda lohutamiseks. Tahaks kasutult vinguda.
Saan aru, et oma hetkeseisuga peaksin vastu võtma igasuguse pakutava töö, mis vähegi ajaliselt sobib, kuid neetud, ma ei taha! Ma ei taha olla sekretär kuskil erafirmas või müügikonsultant või lihtsalt telefonimüüja ning need paistavad ainukesed kohad, kuhu üldse saaks. Ma ei taha neid ameteid pidada mitte seetõttu, et minu meelest oleks need kuidagi kehvad või alandavad või whatnot, üldse mitte! Lihtsalt tunnen, et selline töö ei anna mulle vaimses mõttes midagi midagi – loomulikult tõstab üldisi teadmisi natuke ja õpetab keeruliste olukordadega toime tulema ja aega planeerima ja… aga muud kasu ei miskit. Ma oleks hea meelega sekretär näiteks prokuratuuris või KOV-i üksuses, sest see täiendaks mind naaatukenegi rohkem erialaselt, aga mingi sideteenuste müük või kaupade pakkumine – not so much. Ikka tahaks ju teha tööd, mis meeldib. Oleks siis, et sekretäritöö eest saab vähemalt head palka, siis poleks hullu ka pool aastakest sel ametikohal töötada, ent ei – palk on ikka üsna naeruväärne, millest elab muidugi ära, aga ega midagi endale lubada ei saa. Ja ma ei räägi siin luksuskaupadest või autost, pigem raamatutest, teatrist ja talvejopest. Kuskile poodi klienditeenindajaks pole ma läinud lihtsalt seetõttu, et mulle graafikuga töö ei sobi.
Alles hiljuti kandideerisin mitmele meeldivale ametikohale, vastust taaskord ei ole. Nii palju olen siiski selgeks saanud, et kui ikka ettevõte huvitatud on, helistatakse üsna ruttu ja kutsutakse vestlusele. Olen siin korduvalt tööotsingute teemal kirjutanud ja no teate isegi, kui masendav ja kasutu see protsess lõpuks tunduda võib.
Viimasel ajal ikka kuulen tuttavatest, kes TÜ magistriga (juuras ja maastikuarhitektuuris!) ning üks müüb pesupoes trussikuid ja teine töötab telefonifirmas helpdeskis, sest erialast tööd ei ole. Juristi kohta tundub muidugi utoopiline olla magistrikraadiga ja töötu ning tahaks mõelda, et küllap on asi mingis isiklikus kobakäpluses, kuid enam tõesti ei tea. Magistrikraadiga tublid noored inimesed võiks nagu erialast või vähemalt mingit pidi erialaga seotud tööd leida küll.
Filed under: anna üks sigaret
Pealkiri pole niisama – saingi täpselt seda täna küsida sõbranna Annilt, kes Rootsist korraks kodumaale tuli.
Vaatama selle, et visiidi põhjuseks on kurvad sündmused, otsustasime täna võtta vabalt ja kurvaga tegelda homme. Tahtsin algul kirjutada, et nii hea, et mõned inimesed ikka kunagi ei muutu, kuid taipasin, et valetan – Ann on täiega muutunud! Ja mina ka ning seeläbi oleme koos täiesti mõistlikud sõbrantsid, kellel suu korrakski kinni ei vaju. Rääkisime täna nii tuliselt, et tatti pritsis ja käed käisid ning oleks pikemaltki lihtsalt lobisenud, kui kohustused ei suruks.
Veel üks linnuke täiskasvanulisti – sain täna teada, et meie hulgast lahkus veel üks kunagine koolikaaslane. Minust aasta noorem.
Homme näen Anni igatahes jälle enne kes teab kui pikka pausi. Lähme koos matustele.
Filed under: anna üks sigaret
Murakami “Norra mets” on juba aastaid üks mu lemmikraamatuid ja nüüd (tükk aega tagasi tõtt öelda, lihtsalt nüüd avastasin, et olen sellest drafti teinud ) vaatasin ka filmi ära. Täielik, totaalne pettumus!
Tegelaskujud olid ju iseenesest hästi edasi antud ja potentsiaali sellel linateosel nagu oli, kuid see hakitud stiil ja poole pealt katkevad kaadrid ei viinud lugu mitte kuskile edasi. Kujutan ette, et inimesel, kes raamatut eelnevalt lugenud ei ole, jääks loo point täiesti arusaamatuks. Lihtsalt mingid noored, vahepeal naine ulub ja siis tapab end ära, vsjoo. Vabandust, kelle jaoks ehk ära spoilin.
Mäletan, et raamat tekitas ka esialgu vastakaid tundeid ja mingit aspektid ei istunud üldse, kuid veidike seedides muutsin meelt hoopis positiivsema suunas. Filmi pole mingit soovi taas vaadata, igav ja tuim tükk oli, vaevu sain lõpuni.
Raamatut lugenud võivad ju vaadata nii uudishimust, et kuidas siis tõlgendati. Nendele, kes lugenud pole, filmi ka ei soovita, võtke parem raamat.
Filed under: Uncategorized
Mis värk on hommikuse iiveldusega? Ei, rasedanaljad võib kõrvale jätta, sest see iiveldus on kestnud juba aastaid. Madal vererõhk, madal veresuhkur, kombo neist? Hommikuti on ikka lihtsalt oeh…
Filed under: anna üks sigaret
