Filed under: kahekesi iseendaga, mu inimesed, mu inspiratsioon, viis sammu prokuratuurini
Blogimise olen maha jätnud sel lihtsal põhjusel, et pole midagi rääkida. Arvutis passimisest on palju põnevam Seks ja Linna kõiki hooaegu läbi tuuseldada, raamatuid lugeda, mõelda veel natuke Seks ja Linnast, õhtuti olla pigem kaksi ja täiesti üllataval kombel – tegelda kooliga. Loodetavasti saan kohutusliku uurimuse ning tulevase bakatöö tarbeks juhendaja ja pühendan end varsti pseudoteadusse.
Ja ma pole ikka mingi Miranda. Täielik Carrie. Tean veel kedagi, kes on Mr Big.
Filed under: mental masturbation, sinu nagu iseenda eest, suuga teen suure linna, käega ei kärbsepesagi
Täna on üks neist päevadest, kus kõik pudeneb käest. Soolasin hajameelselt makarone kaks korda, kardinapuu varises alla ja Georg suutis päeva jooksul korduvalt hakkama saada tempudega, mille peale oleks tahtnud pööraselt röökima pista. Võtsin telefoni ja helistasin Georgi isale, et tulgu kohale, ma enam ei jaksa. Ma ei tee neid hädaabikõnesid üldse tihti, kuid täna oli tõesti karikas täis.
Nüüd sain kogu selles kaoses natuke aega iseendale, et vaikselt vihastada õppejõu peale, kes eksamitulemusi üles panna ei suuda, perearstikeskuse peale, kus kõnedele ei vastata, ema peale, kes läpakat laenata tahab (vastutasuks saan küll auto, aga mis siis, ilma arvutita on minusugusel raske, ma ei saa ju filme vaadata!) ja üldse, bitch, make me a cup of tea.
Homme on ehk natuke parem päev, saadan üle nädala Georgi lasteaeda ja sellega lõpetan koduriietes ja meigita lösutamise.
Filed under: anna üks sigaret, kahekesi iseendaga, suuga teen suure linna, käega ei kärbsepesagi
Järgmise (järel)eksamini on veel kaks nädalat aega, seega saan õhtuid taas tavapärasel viisil sisustada, kui just parajasti mõnda tööotsa käes pole, kuid viimane on niikuinii pigem erand kui reegel. Hankisin endale eile kohe hunniku romkome, Georgi rõõmuks ka paar täispikka multikat ja sellega on mu nädalavahetus nüüd käes ka.
Teate seda tunnet, kui midagi väga-väga ootad ja tahad ning kui see lõpuks kätte jõuab, tundub, et tegelikult seda ikka üldse ei taha? Hirm muutuste ees vist, ikka on hea, kui elu tuttavat rada pidi kulgeb. Isegi positiivsed muutused löövad protsessi rivist välja. Rivist väljas = hirmus.
Ma olen ikka olnud see, kes pea ees kohe tundmatusse ja põnevusse hüppab, aga vot praegu kardan ja kahtlen, aga… teen vist ikka ära.
Tuleb huvitav õhtu, wish me luck.
Filed under: two hearts beating together
Mina ja Oskari sõitsime hiljuti trolliga ning kuna rahvast oli palju, rääkisime üle teiste peade niisama tühjast-tähjast. Minu vastas istus joodikuvälimusega mees, kes kogu sõidu vältel mind altkulmu kahtlustavalt põrnitses. Väljudes patsutas mees mind põlvele, soovis kõike kõige paremat ning teatas Oskarile, et ärgu ta seda tüdrukut mitte kunagi jätku.
Joodik teab, mis joodik räägib!
Filed under: mental masturbation, suuga teen suure linna, käega ei kärbsepesagi
Kas eile oli ülemaailmne halvasti organiseeritud transpordi päev? Minul küll oli, kuid halvasti organiseeritud olin vist pigem mina, sest esiteks jõudsin rongile pool tundi varem. Okei, see pole kõige hullem, süvenesin lugemisse. Poole tee peal jäi rong seisma, noh, polnud minu mure, mõtlesin, et peatus. Selleks ajaks, kui minu vagunisse jõudis mees teatega, et ümber istuda vaja, oli ümberistumisrong juba liikuma hakanud ja mina jäin sellest muidugi maha.
Olingi üksi vales rongijaamas, uus rong pidi tulema alles saja aasta pärast ning ühegi muu sõidukiga peale isikliku auto ma sihtpunkti ei pääsenud. Hoidsin pisaraid tagasi, ootasin tükk aega rongi Tallinnasse ning kui olin juba loobunud ning lonkisin bussipeatuse poole, kuulsin, et rong ikkagi tuli, hilinemisega.
Ärge arvakegi, et buss kiiresti tuli, ei. Kui varbad olid juba täielikult ära külmunud, sain siiski ühistranspordi peale ning sõitsin Nõmmele, kus tahtsin ümber istuda. Ei, ka see buss ei tulnud kiiresti kohale, olge nüüd.
Koju ma siiski jõudsin, kaalusin hetkeks varvaste amputeerimist ja jäin magama. Homme võtan uuesti selle teekonna ette, kes teab, äkki jõuan kohale ka.
Filed under: mu inimesed, mu inspiratsioon, suuga teen suure linna, käega ei kärbsepesagi, two hearts beating together
Selle asemel, et silmad punnis juurat pähe taguda, olen hoopis kahel järjestikusel päeval käinud kinos ja teinud kõike muud peale sessiks õppimise. Aga ma ei üldse ei kurda, küll kõik õgveneb.
Eile vaatasime uut Sherlockit ja täna Avatari 3D’s, megaelamuse sain vaid sellest, et sai kinos ilusaid asju näha ja kätt hoida, pikemalt filmidest ei viitsi, kuigi kritiseerida oleks täiega. Pärast Avatari, nagu tõsised ameeriklased, pühkisime veidi endast järgi jäänud popkornirada ja läksime mäkki. Peaks tihedamini kinos käima ikka, nüüd õnneks suht odav ka.
Muidu lõhun siin väikestviisi kodumasinaid ja mobiiltelefone, tšekin filme, joon teed ja söön kommi, nagu ikka.
Filed under: i can't forget the time and place, mu inimesed, mu inspiratsioon
Selle aasta sünnipäevast ma teile pilte ei näita, sest olin vaikselt, kuid see-eest hullult õnnelikult. Jõhker klišee küll, kuid sain olla peaaegu kõigi oma kallite ja armsatega, sain lilli, ammu soovitud kokaraamatu, maiustusi ning muidugi hunniku õnnesoove. Hommikul kell kümme ka telefonikõne teatega, et mul on 8-kuune poolõde, ka see vist läheb kingina arvesse.
Kasiinos ei käinud, ostsin hoopis poest endale kaks uut salli ning sõin kohvikus jäätist. Olen väga rahul ja niiii vana juba.
Filed under: küsid on valus on küll
Hea, et mu last.fm ei funka, piinlik on ilase muusikavaliku pärast. Und ei ole, süüa ei taha (kuigi see on ehk seletatav sellega, et kogu söödava kraami olen ma siit korterist juba likvideerinud), tahaks lume sees vedeleda ja tähti vahtida, reisile minna või kamina ees hõõgat juua.
Kodunt välja praegu ei saa, reisile ei luba ei aeg ega finantsid ja veini ma ei joo.
Tegelikult tahaks mõjutada seda, mis minust mitte kuidagi ei sõltu. Lootusetus on vist selle nimi.
Emopost tuligi ära, teen linnukese seinale.
Filed under: kahekesi iseendaga, küsid on valus on küll, mu inimesed, mu inspiratsioon, two hearts beating together
Iris: I understand feeling as small and as insignificant as humanly possible. And how it can actually ache in places you didn’t know you had inside you. And it doesn’t matter how many new haircuts you get, or gyms you join, or how many glasses of chardonnay you drink with your girlfriends… you still go to bed every night going over every detail and wonder what you did wrong or how you could have misunderstood. And how in the hell for that brief moment you could think that you were that happy. And sometimes you can even convince yourself that he’ll see the light and show up at your door.
Emoposti polnud plaanis ja ei tule ka ikkagi. Räägin hoopis sellest, et enne sünnipäeva valdab mind imelik elevus – minul! sünna! ajee! Kuigi ma isegi ei korralda mingit pidu, üllatuspidu ka ei saa ja üldse imelik, ega ma enam väike laps ju ole. Samas on siiralt hea meel selle üle, et miski nii väike suudab elevust tekitada.
Sõbrad on kogu ilma peal laiali, nii et isegi mõnda väikest drinki on raske korraldada nii, et kõik ühes kohas asuks. Peast käis läbi mõte, et sõidaks õige Tartusse, aga ka see ei tööta – need, kelle juurde ma sõidaks, on just sel nädalavahetusel mujal või hõivatud. Küllap ma Tallinnas ikka mõne shoti ära joon.
Eile sain burksijärjekorras kõne Siimult, kes tuli tagasi Roomast. Jooksin suurest rõõmust Hesburgerist välja ning õhtul saime käbens bestikaga kokku ka, et muljetada. Tegime seda, mida pole juba ammu-ammu – jalutasime sihitult lumises vanalinnas ning rääkisime. Kui külm juba ära võtta tahtis, maandusime teed jooma ning rääkisime veel, muuhulgas sain kätte oma pesto, mis maitseb nagu paradiis.
Tükk aega pole olnud nii tore kellegagi teetassi taga lihtsalt lobiseda! Lisaks sain ka põhjuse end sel aastal esimest korda meikida 
Nüüd teen teise tassi kohvi ning kaalun, kumb on tähtsam, kas mõni film või eksamiks õppimine. Eksam on homme, filme saan iga kell vaadata. Jääb siis film.
Aastavahetusest võin teile koostada vaid pika nimekirja asjadest, mida sel ööl teha EI tasu. Läks nagu läks ning täiesti usun, et kogu järgnev aasta ka samamoodi möödub.
Lubadusi endale ei andnud, ei tulnud pähegi. Isegi ilutulestikku ega presidendi kõnet ei näinud!
Igatahes, uus aasta on käes ning oleks aeg jälle pea sealtsamusest välja pista ning esimese asjana vaadata õppeinfosüsteemi. Ma nimelt ei julge, sest negatiivsed eksamitulemused ju rikuvad tuju, teadmatus ON õnnistus.
Nojah noh, eelmisel aastal olin praegusest paksem, rikkam ja õnnelikum. Praegu vähemalt kaalunumber rõõmustab (kuigi nüüd vaatan, et ikka punu ees…), Georgi sõrm lõpuks paraneb ning mul vähem kui nädala pärast sünnipäev. Sünks on ilgelt vahva, pidu küll seekord ei tee, aga tähelepanu loeb!
